P, 27.11.2022

Noored mulgid juurte hoidmisest: kasvõi paar murdesõna päevas

PM Haridusportaal
Noored mulgid juurte hoidmisest: kasvõi paar murdesõna päevas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ka Karl Kristofer Alpi mulkidest esivanemate taluhäärberis oli kesksel kohal tiibklaver, mille ümber kogunes tähtsamate sündmuste puhul terve pere.
Ka Karl Kristofer Alpi mulkidest esivanemate taluhäärberis oli kesksel kohal tiibklaver, mille ümber kogunes tähtsamate sündmuste puhul terve pere. Foto: Erakogu

Abja-Paluoja on tänavu soome-ugri kultuuripealinn ning Mulgimaa on Eestis ja üle ilma nähtavam kui eales varem. Kuigi tänapäeval ei ole mulkidel enam iseloomulikku linapõldu ja igapäevaselt ei kanta musta kuube, on juured uue põlvkonna jaoks jätkuvalt olulised.

Mulgi pärimuse säilitamist raskendab üleilmastumine – pidevalt kasvav kommete ja traditsioonide kultuurivahetus. Kuidas selle kõige kiuste hoida ning vapralt edasi kanda mulgi päritolu ja pärimust, mis koduselt kallis?

Mulgiks olemisest räägivad 17- kuni 25-aastased noored: Roosi Rahnu Tõrva vallast, Rasmus Kadaja ja Birgit Kruuse Karksi- Nuiast ning Karl Kristofer Alp Mulgi vallast ja Robin Liiber Viljandi vallast.

Kuidas jaksavad noored mulgid kultuuri kanda?

Mulgiks olemine on nišš, mida Rahnu kodukohas Tõrvas tänaseni hoolega hoitakse ja armastatakse. «Mina isiklikult ei ütleks, et miski meid väga eristab. Oleme ju kõik eestlased, kes armastavad oma kodumaad ning selle erinevaid osi, kus on oma kultuurid ja kombed. Oleme kõik samad ning hoiame oma erinevusi au sees,» lisas Rahnu.

Roosi Rahnu
Roosi Rahnu Foto: Erakogu

Mulgist teebki mulgi seesama tunne hinges, et see paik, kombed ja tavad on need, mis käivad käsikäes pea kõikide igapäevaste toimetuste ja mõttelaadiga. Ka Kadaja arvates on mulk see, kes ei ole unustanud pärimust ja kes üritab osa sellest vanast Eesti kultuurist ja kombestikust edasi kanda. Omad kõnekäänud ning naljad eristavat Kadaja arvates mulke ülejäänud Eestist ja Eestimaa inimestest.

Liiberi jaoks on oluline uhke esitäädmine: «Aga vot minu esivanematel oli ja minagi üritan sellest midagi täpsemalt teada saada. Et kõik ikka teaks, kes, kus ning millised need mulgid on».

Püüd kõike mulgipärast elus hoida on noortele kõva katsumus. Mulgi kultuuriruum püsib nii Kruuse kui ka Liiberi arvates väheste perede ja inimeste, seltside ja asutuste najal, kes sellesse palju panustavad ja kaasa aitavad. «Meil on neid inimesi, kes tahavad, jõuavad ning oskavad mulgi asja edasi ajada,» rääkis Liiber. Tema arvates poleks mulkidel nii rikkalikku kohalikku kultuuri, kui puuduks inimesed, kes seda laiemale auditooriumile tutvustavad ja erinevaid aspekte kokku «traageldavad». Kruuse tunneb muret, et seda päris põlvest põlve traditsioonide edasikandumist tundub Mulgimaal alles olevat vähestes peredes. Ta soovitab korra päevas võtta aja maha ning kõnelda kasvõi paar murdesõna päevas – see paneb hinge muigama, sest kõlab toredalt, on väljakutse ajule ja aitab natukenegi keelt elus hoida. Keele kõnelemine tekitab kusagil hingesopis hoopis teistsuguse tunde, mis annab tohutult hoogu.

«Kõnelda kasvõi paar murdesõna päevas – see paneb hinge muigama, sest kõlab toredalt, on väljakutse ajule ja aitab natukenegi keelt elus hoida.»

Mulgi mõtteviis on edasi pürgida

Noored peavad õilsaks mulkide nutikatele lahendustele suunatud mõtteviisi, mis aitab elus edasi jõuda. Kultuuri eriline väärtus peitubki just mulkide mõtteviisis, millel on edasiviiv jõud. Must kuub, paks tengelpung ja uhke olemine on Alpi arvates pigem väline: «Mulkide edukuse tagab nende edumeelsus ja uudishimu – tänu millele on nad suutnud erinevates oludes kiirelt kohaneda ja seeläbi sihile jõuda.».

Robin Liiber.
Robin Liiber. Foto: Erakogu

Uudishimu on Alpi arvates sundinud mulke ajaga kaasas käima ning mitte liigselt vanasse kinni jääma. Palju kirutud mulkide jõukus olevat alguse saanud 1860. aastatel, kui Ameerika Ühendriikides kasvas kodusõja puhkedes nõudlus riidematerjali järele, mille peale mulgid hakkasid rohkem lina kasvatama, saades sellelt head kasumit. Eluolu paranedes ehitati rehetarede asemele suured häärberid, must villane kuub asendus väärika ülikonnaga ning pajupill mõne peenema puhkpilliga.

Alpi mulgipoolses suguvõsas on põlvest põlve edasi antud eeskätt muusikaarmastust, mis sai alguse sellest, et tema vanavanaonude õpetajaks oli edumeelne Mulgi küla koolmeister, kes ei pidanud paljuks õpetada kihelkonnakooli lastele puhkpille ja viiulit. Pille proovisid mängida ka nende vanemad, kuid Alpi vanavanavanaisa jäi ikkagi vilistamise juurde, milles ta olevat olnud küla parim. Laul ja pillimäng on nende suguseltsis tänini kõigil kokkusaamistel kindlalt au sees.

Alpi arvates erinevad mulgid oma meelsuse poolest: «Vargamäe Andresele omase toore töörügamise asemel on mulgid orienteeritud pigem nutikatele lahendustele. Näiteks tolsamal 1875. aastal, kui Andres oma naise Krõõdaga Vargamäe soetas, et tema lapsed seda põlvest põlve harida saaksid, investeeris mulk hoopis haridusse, andes oma lastele hea hariduse ja võimalused eneseteostuseks.» Selle tulemusena olevat just Mulgimaalt välja kasvanud suur enamus Eesti kultuurieliidist, kes andsid oma panuse nii rahvuslikku ärkamisse kui ka vabariigi loomisesse.

«Vargamäe Andresele omase toore töörügamise asemel on mulgid orienteeritud pigem nutikatele lahendustele. Näiteks tolsamal 1875. aastal, kui Andres oma naise Krõõdaga Vargamäe soetas, et tema lapsed seda põlvest põlve harida saaksid, investeeris mulk hoopis haridusse, andes oma lastele hea hariduse ja võimalused eneseteostuseks.»

Mulgimaa on parim paik

«Kui inimene elab siin või on siin tema lapsepõlvekodu, siis see side jääb, ole sa siis ükskõik kui kaugel» – see fenomen kehtivat Liiberi arvates muide nii mulkide, võrokate, läänlaste kui ka kõigi teiste eestlaste kohta. Alp tunnetab Mulgimaal oma sügavaid juuri ja kannab edasi sajanditevanust nime. Tema arvates peaks igaüks leidma endale oma koha – siis ongi ta leidnud maailma parima paiga.

Rasmus Kadaja.
Rasmus Kadaja. Foto: Erakogu

Rahnu jaoks on väga armas ning hingelähedane oma kodukoha rahvarõivaid näha: «See teadmine, et rahvarõivaid hoitakse ikka alles ning au sees tekitab hea ja sooja tunde.» Ka Kruuse väärtustab Mulgi kultuuri juures seda, et on inimesi, kes tänaseni osalevad üritustel mulgi rõivastes teades, kuidas neid kanda tuleb.

Liiber maaliks lugejale Mulgimaast sellise pildi: «Kõnnid taluõuel ringi ja kõrvu jäävad koheselt murdekeelsed fraasid söögilaua ääres või puuriitu laduvate inimeste vahelises kõnes. Kusagil aknalaua serval seisab kokkuvolditud Üitsainus Mulgimaa ning just parasjagu astuvad kaarusmustriliselt bussilt maha pere noorimad, kes jõudsid tagasi kodukandi rahvatantsu tantsimast ning tuntud viise laulmast. Väikesed asjad loevad.»

«See teadmine, et rahvarõivaid hoitakse ikka alles ning au sees tekitab hea ja sooja tunde.»

Mulgimaa on Alpi sõnul maailma parim paik, sest seal on tema kodukoht, suguvõsa ning pidepunkt, kuhu Alpid ka kaugematest Eesti otstest aeg-ajalt kokku tulevad: «Sageli teeb hinge soojaks teadmine, et neidsamu radu võis mitusada aastat tagasi käia mõni mu esiisa, kes pani õla alla ka mõnele, nüüdseks lagunenud, mõisahoone ehitusele.» Nimelt Halliste kirikuraamatu andmeil on juba 1774. aastast Uue-Kariste külas elanud Alpide suguselts, kes on tänini jäänud sinna kanti pidama.

Mulgi noorte pärimuspäeval „Väikesed Virred“ õpetas Birgit Kruuse (lava ees, seljas Halliste neiu rahvarõivad) laulu- ja tantsumänge.
Mulgi noorte pärimuspäeval „Väikesed Virred“ õpetas Birgit Kruuse (lava ees, seljas Halliste neiu rahvarõivad) laulu- ja tantsumänge. Foto: Erakogu

Uhke mulgi kombel tsiteeris Liiber Hendrik Adamsoni: «Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit – üitsainus Mulgimaa.» 

Mulgima ja mulgid

Kultuuriloolise ja keele Mulgimaa põhituumiku moodustavad Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest.

Nimetus «mulk» ilmus eesti kirjakeelde 1860. ja 1870. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu. 

Arhiiviallikates on viited Abja mõisa Mulgi-nimelistele taludele, kust mindi tõepoolest Tartumaale ning napsati kohalike eest ära mitu renditalu.

Taluotsingutel kasutati end tutvustades pigem talu nime: näiteks Mulgi Jaak.

Ka Lydia Koidula näidendis «Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola» seostatakse sõimunimi «mulk» Mulgi taluga. Alles ülemöödunud sajandivahetuse paiku tekkis versioon lätlastest või leedukatest, kes eestlasi lollideks ehk mulkideks sõimanud ja sellega neile nime andnud. Ent näiteks Läti folkloristika ei tunne ühtegi teadet selle kohta, et eestlasi oleks kunagi niisuguse nimega hüütud. Nime läti päritolu ei toeta seegi, et Mulgi, Mulgu jms talunimed levinud üle Eesti, neid leidub arvukalt ka Põhja-Eestis ja Saaremaal.

Allikas: mulgimaa.ee 

Märksõnad
Tagasi üles