Õpetajaametist liiga idealistliku pildi maalimine võib põhjustada ootamatu pettumuse

Peeter Põllu stipendiumi pälvis pedagoogi ameti populariseerimise eest Joosep Heinsalu. Foto: Erakogu

Tänavuse Tartu Ülikooli Peeter Põllu stipendiumi pälvinud 25-aastane õpetaja Joosep Heinsalu peab noore õpetaja suurimateks väljakutseteks enesekehtestamist ja julgust muuta sissejuurdunud koolirutiini ning muidugi vastamist aina korduvale küsimusele: miks ometi selline ametivalik?

Heinsalu on uuele pedagoogide põlvkonnale kohaselt multifunktsionaalne: ta on inglise keele õpetaja Jõgeva põhikoolis, õpetab keelt ka eraviisiliselt, on aktiivne üliõpilasesindaja, osaline kõrghariduse hindamisnõukogus ning õpib magistrantuuris põhikooli mitme aine õpetajaks.

Kui erinev on noorte õpetajate põlvkond varasematest?

Üldiselt ma ei pea õigeks lahterdada õpetajaid noorteks ja vanadeks, sest igal õpetajal on lisaks ühistele omadustele neid, mis teistest erinevad. Samas on noored julgemad looma vahetut kontakti õpilasega või erinevate digilahenduste kasutamisel. Väiksem distants ja parem kontakt õpetaja ja õpilase vahel soodustab õppimist. Ma ei tea, kas see on seetõttu, et vanusevahe on väiksem ja nad mäletavad paremini, mis tunne oli olla õpilase rollis, või sellepärast, et viibitakse õpilastega sarnases meedia- ja kultuuriruumis. Või on ühiskonnas lihtsalt toimunud teatud nihe põlvkondade vahel.

Teine erinevus on võib-olla paindlikkus. Ühelt poolt on see noorte tugevus – teiselt poolt vajab see kõvasti arendamist, eriti kui sul on esimesed tööaastad. See on julgus teha midagi teisiti, kui õpikus on ette kirjutatud. Julgus ja avastamisrõõm tunnetada õppekavade piire ja võimalusi väljunditeks.

Mis võib olla selle põhjuseks, et alati seda julgust ei jagu ning õpetajakoolitusel õpitavad uued meetodid ja praktikad alati kooli ei jõua?

Õpetajakoolituses õpitakse tõesti palju uusi ja kasulikke meetodeid ning teadmised suurepäraseks pedagoogiks olemiseks on justkui olemas, aga kui jõutakse kooli tööle, siis võib puudu jääda julgusest ja varasemast praktikast, et kohe katsetada seda uut ja huvitavat. Võib tekkida inimlik soov läheneda esialgu turvaliselt ja tugineda enda koolikogemusele õpilase ja tudengina. Vaadatakse, mida kogenumad kolleegid kõrval teevad, ja siis jäädakse tihti mugavustsooni, nagu õpik-töövihik, ega katsetata kõike muud, mida ülikool üritab kaasa anda. Miks alustavad õpetajad valivad «turvalisemad» meetodid töö algusaastatel: see ei ole nii must-valge, et põhjus peitub ainult koolis või ülikoolis. Probleem on sujuv üleminek nende kahe etapi vahel. Ülikoolis võib küll uute võtetega kokku puutuda ja need võivad huvi pakkuda tudengile, aga selleks, et koolis seda ka ise kohe rakendada, peaks ülikoolis olema rohkem rõhku asjade ise läbi tegemisel ja muidugi ka tuleks kasuks rohkem kokkupuuteid kooli ja õpilastega juba enne tööle asumist. Seda aitaks muuta veel enam aktiivõppemeetodite juurutamist õpetajakoolitusse ning vältida igal võimalusel tudengi passiivset rolli õppetöös. Ka praktika võiks olla õppeastmeid ühtlasemalt läbiv ja mitmekesisem ning suuremamahulisem. Teine aspekt on muidugi kooli toetus ja avatus, et lasta alustaval õpetajal katsetada ning seeläbi mingites asjades esialgu kindlasti ka ebaõnnestuda.

Millised veel on peamised mured ja probleemid, millega noored õpetajad kokku puutuvad?

Koolid on hästi erinevad. On koole, kus on tugevad mentorsüsteemid alustavatele õpetajatele, Eestis on ka eraldi väga asjakohane toetav programm alustavatele õpetajatele: Alustavat Õpetajat Toetav Kool või ka kutseaasta tugiprogrammid ülikoolide kõrval. Kuid need võimalused kindlasti ei jõua kõigini ja mure tekib siis, kui alustav õpetaja läheb kooli ja tal puudub sisseelamiseks vajalik tugi – olgu see sinna konkreetsesse kooli, ainesse või õpetamisse üldiselt. Sel juhul tekib paratamatult nii mõneski olukorras «uju või upu» olukord. Tugisüsteem on oluline, olgu see mentorõpetaja või reflektsioonigrupp, kes käib koos ja arutab kogetu läbi; või vastutad ise ja leiad selle võimaluse asju arutada, muresid väljendada. Peamine on, et üksi ei jäädaks.

Teine mure on kindlasti see, et kuna õpilase vaatenurgast ei ole üldjuhul sellel noorel õpetajal automaatselt nii palju autoriteeti kui mõnel kogenumal õpetajal, siis enesekehtestamine ja distsipliini hoidmine on suur väljakutse. Tuleb püüda mitte tekitada õpilase-õpetaja vahel distantsi, aga säilitada ikkagi autoriteetsus.

Noori meesõpetajaid ei ole koolis just ülearu palju. Miks otsustasite õpetajaameti kasuks?

See on küsimus, millele üks õpetajakoolituse tudeng on oma elus arvatavasti kõige rohkem vastanud ning peab tõdema, et vastus muutub seeläbi ajas aina üldisemaks või stereotüüpsemaks, sest eks need baaspõhjused ole ikka enamikel samad: head eeskujud, kelle moodi olla ja missioonitunne, et anda enda panus ühiskonnale tagasi. Olen korduvalt mõelnud, et peaks selle vastuse laskma trükkida väiksele kaardile ning kandma rahakoti vahel kaasas. Veidi siiski sügavamale minnes: olin enne tegelenud ka noorsootööga, nii et ma teadsin, mis see kokkupuude noortega on – kuivõrd vahetu ja siira tagasiside sealt saad, kui palju see iga päev väljakutseid pakub. Kombinatsioon sellest kõigest pani mind valima just õpetaja elukutse.

Viimaste pandeemia-aastate ajal on sageli tõusetunud õpetajate vaimse vastupidamise teema. Osalete Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumises, millises seisus on teie hinnangul noorte õpetajate vaimne tervis?

On palju läbipõdemist ja tööstressi – kõrgeid ootusi erinevatelt osapooltelt, nagu lapsevanematelt, kooli juhtkonnalt, õpilastelt ja muidugi ka iseendalt. Samas, nagu mainisin: süsteem ise tihti väga ei toeta alustavat õpetajat keerulistel esimestel aastatel. Juhtub, et õpetajad peavadki vastu mõne aasta ja otsustavad siis, et see amet ikkagi pole nende jaoks või pole tasakaalus see, mida oodatakse ja mida pakutakse.

Peeter Põllu stipendium jätkab traditsiooni, millele pani aluse Tartu linnaomavalitsus ja Tartu Ülikool 1931. aastal, kui loodi toetusraha fond Peeter Põllu mälestuse jäädvustamiseks ja pedagoogika ala populariseerimiseks. Stipendiumi taasasutasid 2008. aastal seoses Peeter Põllu 130. sünniaastapäevaga haridus- ja teadusministeerium, Tartu Ülikooli haridusteaduskond ning Tartu Ülikooli sihtasutus.

Teisalt üritatakse populariseerimise eesmärgil luua ka mõneti liiga positiivset kuvandit sellest ametist. Võib-olla peaks vahepeal kommunikeerima paremini ka tervikpilti, sest lõpuks on ju iga ameti juures omad mured ja rõõmud – kui õpetaja lõpuks kooli jõuab, ei tohiks ta tunda, et on eksinud kuskile keskkonda, millest ettekujutus oli hoopis midagi muud.

Mainisite, et nii üldhariduskoolides kui ka ülikoolis võiks rohkem tugisüsteeme olla. Milline on Teie nägemus ideaalsest tulevikukoolist?

Tulevikukool võib olla saja või miks mitte ka tuhande aasta pärast, aga ma tahaks mingit versiooni tulevikukoolist ikkagi näha ka enda eluaja jooksul. Ma arvan, et see on selline kool – kõlab jälle väga ilusasti ja kindlasti ei ole uus ja innovaatiline idee –, kus kõik tahaksid käia, nii õpilased kui ka õpetajad. Sinna juurde käib mitmeid aspekte: olgu see siis valikuvabadus, süsteemi paindlikkus või muudki.

Populariseerimise eesmärgil üritatakse luua mõneti liiga positiivset kuvandit sellest ametist.

Tahaks mingit versiooni tulevikukoolist näha juba enda eluajal.

Tugeva keeletaseme taustal on jätkuvalt raamatute lugemine.

Ma saan aru, et mingid piirid peab kokku leppima. Aga kui ma mõtlen ideaalkooli peale, siis praegu on minu silmis neid piire ja raame liiga palju. Paratamatult kõik sinna raamidesse ei sobi, läheneda tuleks individuaalsemalt.

Koolisüsteem on tõepoolest võrreldes muu eluga ajas vähe muutunud. Olete keeleõpetaja, kuivõrd on inglise keele õpetamine tänapäeval muutunud, arvestades, et noored veedavad palju aega ingliskeelses (virtuaal)keskkonnas?

See on hästi levinud stereotüüp, et milleks seda inglise keele õpet üldse tänapäeval vaja on – kõik on ju YouTube’is, TikTokis ja mängivad arvutimänge ning küll nad keele sealt omandavad. Ühelt poolt on see kindlasti üks võimalus, kuidas keelt või sõnavara omandada, aga üldjuhul jääb see väga väikseks osaks tervikust – et oskadki mingist teemast väga hästi rääkida või tead arvutimängu sõnavara, aga ei suuda vabalt suhelda erinevatel teemadel või puudub laiem kultuuritaust, mis kahtlemata keeleõppega peaks käsikäes käima; rääkimata grammatikast.

Grammatika eelpool nimetatud allikatest üldjuhul kaasa ei tule ja keeles on see kindlasti üks oluline aspekt. Koolis on näha õpilasi, kes on saanud julgust inglise keele kõnelemiseks filmide, seriaalide, muusika või millegi muu abil. Aga kui me räägime tugevast keeletasemest, siis peab tõdema, et seal taustal on jätkuvalt raamatute lugemine. See ei ole kuhugi veel ära kadunud, selle väärtus ei ole devalveerunud.

Õpite teist aastat põhikooli mitme aine õpetaja õppekaval. Millist teemat lahkate oma magistritöös?

Õpingute algusest saadik on mulle huvi pakkunud hariduses toimuvate protsesside mõistmine ning sellega seoses pean üheks asendamatuks eelduseks ajaloolise tausta tunnetamist. Ma olen oma magistritöö keskmesse võtnud sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsed õpetajate seminarid: mis olid nende seminaride direktorite fenomenid – paljud neist olid väga nimekad haridustegelased ja kindlasti väärivad põhjalikumat uurimist. Üks pool ongi seda laiemat ajaloolist-kultuurilist tausta avada, nii enda jaoks kui ka kõigile, kellele see veel huvi pakub. Teine asi on noppida mingeid unustatud asju üles, mis on kasulikud ka tänapäeval, sest elu on näidanud, et neid asju on palju, mida on kunagi hästi tehtud ja siis vahepeal ununenud.