Heinsalu on uuele pedagoogide põlvkonnale kohaselt multifunktsionaalne: ta on inglise keele õpetaja Jõgeva põhikoolis, õpetab keelt ka eraviisiliselt, on aktiivne üliõpilasesindaja, osaline kõrghariduse hindamisnõukogus ning õpib magistrantuuris põhikooli mitme aine õpetajaks.
Kui erinev on noorte õpetajate põlvkond varasematest?
Üldiselt ma ei pea õigeks lahterdada õpetajaid noorteks ja vanadeks, sest igal õpetajal on lisaks ühistele omadustele neid, mis teistest erinevad. Samas on noored julgemad looma vahetut kontakti õpilasega või erinevate digilahenduste kasutamisel. Väiksem distants ja parem kontakt õpetaja ja õpilase vahel soodustab õppimist. Ma ei tea, kas see on seetõttu, et vanusevahe on väiksem ja nad mäletavad paremini, mis tunne oli olla õpilase rollis, või sellepärast, et viibitakse õpilastega sarnases meedia- ja kultuuriruumis. Või on ühiskonnas lihtsalt toimunud teatud nihe põlvkondade vahel.
Teine erinevus on võib-olla paindlikkus. Ühelt poolt on see noorte tugevus – teiselt poolt vajab see kõvasti arendamist, eriti kui sul on esimesed tööaastad. See on julgus teha midagi teisiti, kui õpikus on ette kirjutatud. Julgus ja avastamisrõõm tunnetada õppekavade piire ja võimalusi väljunditeks.
Mis võib olla selle põhjuseks, et alati seda julgust ei jagu ning õpetajakoolitusel õpitavad uued meetodid ja praktikad alati kooli ei jõua?
Õpetajakoolituses õpitakse tõesti palju uusi ja kasulikke meetodeid ning teadmised suurepäraseks pedagoogiks olemiseks on justkui olemas, aga kui jõutakse kooli tööle, siis võib puudu jääda julgusest ja varasemast praktikast, et kohe katsetada seda uut ja huvitavat. Võib tekkida inimlik soov läheneda esialgu turvaliselt ja tugineda enda koolikogemusele õpilase ja tudengina. Vaadatakse, mida kogenumad kolleegid kõrval teevad, ja siis jäädakse tihti mugavustsooni, nagu õpik-töövihik, ega katsetata kõike muud, mida ülikool üritab kaasa anda. Miks alustavad õpetajad valivad «turvalisemad» meetodid töö algusaastatel: see ei ole nii must-valge, et põhjus peitub ainult koolis või ülikoolis. Probleem on sujuv üleminek nende kahe etapi vahel. Ülikoolis võib küll uute võtetega kokku puutuda ja need võivad huvi pakkuda tudengile, aga selleks, et koolis seda ka ise kohe rakendada, peaks ülikoolis olema rohkem rõhku asjade ise läbi tegemisel ja muidugi ka tuleks kasuks rohkem kokkupuuteid kooli ja õpilastega juba enne tööle asumist. Seda aitaks muuta veel enam aktiivõppemeetodite juurutamist õpetajakoolitusse ning vältida igal võimalusel tudengi passiivset rolli õppetöös. Ka praktika võiks olla õppeastmeid ühtlasemalt läbiv ja mitmekesisem ning suuremamahulisem. Teine aspekt on muidugi kooli toetus ja avatus, et lasta alustaval õpetajal katsetada ning seeläbi mingites asjades esialgu kindlasti ka ebaõnnestuda.