HARIDUSMÕTE ⟩ Eestlane võiks osata rohkem kui vaid kahte võõrkeelt

Ükskeelne inimene on nagu erivajadusega inimene, sest tema võimalused ja valikud on piiratud, leiab Tallinna Ülikooli prantsuse keele õpetaja Aleksandra Ljalikova. Hispaania keele õpetaja Laura-Liis Relve lisab, et iga lisanduv keel avab maailmamõistmiseks uue ukse.

Kuku raadio«Haridusmõtte» saates keeleõppe teemadel arutlenud Relve ja Ljalikova olid ühte meelt, et koos emakeelega kolme keele valdamine on absoluutne miinimum. Tegelikult võiks neid keeli aga olla rohkem kui kolm.

«Ühe keelega on tänapäeva maailmas keeruline elada, sellist inimest on lihtne mõjutada, sest tema inforuum on kitsas. Meil on kaks silma, kaks kõrva ja kaks kätt, seega peaks ka keeli olema rohkem kui üks, juba kahe või kolme keelega mõistame maailma paremini ja sügavamini. Veel parem, kui keeli on isegi rohkem,» oli nelja keelt valdav Ljalikova veendunud. Ta lisas, et see ei tähenda justkui peaks keeli suures koguses kollektsioneerima. «Ei ole vaja muuseumi luua, aga keeli tuleks õppida selleks, et suhelda, reisida, lugeda, luuletada või laulda. Mõistes keelt, mõistame paremini teisi, aga ka iseennast,» sõnas ta.

Laura-Liis Relve, kes on õpetanud hispaania keelt üldhariduskoolides ja on Hispaania Majas keele õpetaja ja õppekordinaator tuletas meelde, et riiklikult on seatud sihiks, et aastaks 2035 valdab iga eestlane lisaks emakeelele veel kahte keelt. «Kuid ka mina olen seda meelt, et võiks osata rohkem kui vaid vene ja inglise keelt,» ütles Relve. «Keelte valdamine teeb tolerantsemaks, ka praegust ühiskonna lõhestumist oleks võinud ette näha,» viitas Relve sellele, et keelepoliitika on pika mõjuajaga protess ja kunagi tehtud otsused annavad end tunda aastakümnete pärast.

«Ka mina ei ole rahul, et kolmekümne iseseisvusaastaga ei ole lahendatud eesti ja vene keele küsimust. 26 aastat tagasi seati eesmärk, et eurooplane oskab kolme keelt, kuid oleme sellest veel kaugel,» tõdes Ljalikova.

Õige aeg alustada on alati

Uuringute järgi on 42 protsenti inimestest seda meelt, et keeleõppega tulekus alustada juba lasteaias ja 40 protsenti peab seda liiga varajaseks. Relve ütles, et tema kuulub nende hulka, kes leiavad, et võiks alustada lasteaiast, sest laps omandab keele kiiresti ja isegi kui ta seda päris selgeks ei saa, on tal hiljem lihtsam õppimist jätkata ja ka teisi keeli õppida. Ka Ljalikova oli samal arvamusel, kuid märkis, et on ka erandeid. Näiteks ei sobi põhimõte, mida varem seda parem, düsleksia või muu erivajadusega lastele. Neile ei pruugi keeleõppe taoline kognitiivselt keeruline töö nii vara sobida ja edu asemel on oht kogeda läbikukkumist. «Kuid ka täiskasvanuna õppida ei ole hilja. Mitte kunagi ei ole hilja,» kinnitas Ljalikova. Ta märkis, et kummutatud on kunagine teadmine justkui peatuks aju areng 19. eluaastaks. Tegelikult töötab aju edasi ja õppimisvõime säilib, omandamine võib võtta lihtsalt rohkem aega.

Keele raskus on subjektiivne

Inimesed armastavad jaotada keeli sageli lihtsamateks ja raskemateks. Ljalikova sõnul on raskus mõistena väga subjektiivne. Ta tõdes, et mõned keeled on keerulisemad kui teised, näiteks prantsuse keel on keeruline, kuid keele omandamise kergus või raskus sõltub siiski individiidist. «Eestlased ja venelased oskavad palju keeli, seda ise teadmata,» paljastas Ljalikova põneva fakti. Nimelt on nii eesti kui vene keeles väga palju laensõnu ja rahvusvahelisi sõnu. «Kui piisavalt pingutada saame me tegelikult aru keelest, kus neid kasutatakse,» kinnitas ta.

Relve sõnul lihtsustab keele õppimist seegi, kui on juba mõne keele õppimise kogemus olemas. «Kui on inglise keele põhi all, on lihtsam prantsuse ja hispaania keelt õppida,» sõnas ta.

Enese teadmata kuningate keele valdajad

Ljalikova selgitusel on ingliskeelsele vundamendile prantsuse keele oskust kergem laduda, ja vastupidi, ajaloolisel põhjusel. «Inglise keel on tugevalt mõjutatud prantsuse keelest, kuna pärast 12. sajandi vallutusi tuli kolmesaja aasta jooksul prantsuse keelest inglise keelde ligikaudu 10 000 sõna, millest 70 protsenti on kasutusel tänapäevani,» rääkis ta. «Ehk kui oskad prantsuse keelt, oskad tegelikult ka kõrgaadli inglise keelt, mida kasutasid kuningad.»

Ljalikova hinnangul ei saa inglise või vene keelt Eestis enam isegi päris võõrkeelteks pidada, sest need on keelesiseses kultuuriruumis sügavalt sees. Ta tõi näiteks Tallinna ülikoolis tehtud magistritöö, milles uuriti kui palju valdavad lapsed inglise keelt enne teist klassi, kui algab selle õppimine koolis. Selgus, et paljud sõnad ja fraasid on lastel igapäevaselt kasutusel ja neid kasutatakse teadlikult, mitte juhuslikult. Samas võiks paljude tudengite ingliskeelsete teadusartiklite lugemisoskus olla ülikooli õppima asudes parem. Selle lahenduseks pakkus Ljalikova lõimitud keeleõpet üldhariduskoolis, kus keelt ei õpetata ainult keeletunnis vaid ka mõnes ainetunnis. «Näiteks kunstiõpetus võiks olla vene keeles isegi Eesti koolis,» leidis ta.

Keelt õppides:

• ürita keelest aru saada seda lugedes või raadiot, muusikat kuulates;
• ole järjepidev;
• loo enda ümber õpitava keele keskkond .

Prantsuse keele õpetamisel on Eestis saja aasta pikkune ajalugu ning paljudes üldhariduskoolides õpetatakse seda koos saksa või vene keelega B-keelena. Hispaania keel pole sama levinud, kuid Relve sõnul õpetatakse ka seda keelt juba paljudes koolides kolmanda võõrkeelena ning täiskasvanute keeleõppegrupid saavad kiiresti täis. Harjumaal ja selle naabermaakondades leidis Relve 25 sellist kooli, kus kolmandaks keeleks on hispaania keel. Ljalikova andmeil õpib 4000 üldhariduskoolide õpilast prantsuse keelt. Hispaania keele õpilasi on koolides tuhande ringis.

Keele õppimise taga on inimestel erinevad põhjused. Relve sõnul on palju neid, kes hakkavad hipsaania keelt õppima peale reisi. «Sealne mõnus ja sõbralik olemine tekitab tahtmise keskkonda paremini sulanduda. Hispaania keel on meloodiline ja hispaanlaste väärtushinnangud meiega sarnased,» loetles Relve mõningaid põhjuseid.

Parim keeleõpetaja sõltub õppijast

On vaidluskoht, kas parima keeleõpetaja emakeel on õpitav keel või hoopis õppijaga sama keel. «Mina ei arva, et näiteks hispaania keele õpetamiseks oleks vaid hispaania keelt rääkivad õpetajad ainuõige lahendus. On eestlastest õpetajaid, kes on väga osavad ja oskavad ehk teinekord pareminigi selgitada,» arutles Relve. Ta lisas, et tema hinnangul toimib kõige paremini keelekeskkonnas olemine, kus ei olegi võimalik teisi keeli appi võtta.

Ljalikova sõnul ei piisa keele õpetamiseks selle valdamisest. «Oskus õpetada ei ole kaasasündinud, see vajab teadlikku õppimist. Õpetaja peab mõistma, mis on keele süsteem, mis semantika, millised funktsioonid. Keel ei ole ainult sõnavara ja grammatika,» tõdes Ljalikova. Ta viitas, et seda, milline õpetaja on parim, on püütud ka uuringutega välja selgitada ja on leitud, et mõlemal keeletaustal on omad eelised. «Ehk, et mida rohkem õpetajaid, seda parem keeleoskus,» võttis Ljalikova asja kokku.

Mõlemad keeleõpetajad analüüsid veel ühte keeleõppevormi: erinevaid äppe nagu Speakly või Duo lingua ja leidsid, et need on pigem toeks, aga keeleõpet ei asenda need ei praegu ega tulevikus. «Google tõlkega saab ka hädapärast hakkama, aga päriselus on teisiti, ei piisa sellest kuidas midagi müüa või osta. Võtame kasvõi sajajalgse, mis on venekeeles сороконожка ehk neljakümnejalgne ja prantsuse keeles mille-pattes, ehk tuhandejalgne. Keel on maailmapilt,» kirjeldas Ljalikova keelenüansse, mis vajavad inimlikku sekkumist.

Saadet, mida juhtis Indrek Ojamets ja Kristel Rillo saab järelkuulata SIIN