Käsitöö ja kodunduse õpetamine distantsilt sundis õpetajaid tegema karme valikuid

Käsitöötunnis vajalikke praktilisi oskusi edastada oli distantsõppe ajal äärmiselt keeruline. Fotol käsitöötunnis valminud segatehnikas loomakesed. Foto: Erakogu

Distantsõppe ajal ei olnud käsitöö ja kodunduse aines mitmeid praktilisi oskusi võimalik õpetada, sest kodudes puudusid töövahendid, digivõimalused olid ebaühtlased ning õpilastel oli raskusi juhendite mõistmisega. Teisalt arenes õpilaste loovus ja iseseisvus ning õpetajad panid aluse enneolematule koostöövõrgustikule.

Tallinna ülikooli käsitöö ja kodunduse eriala õppejõud Jaana Taar ja Kristi Koppel kogusid koos Eesti Käsitööõpetajate Seltsiga õpetajate kogemusi, kuidas nad tulid oma aines distantsõppe ajal toime. Õpetajate vastustest koorus ühe olulise tegurina välja kooli ja kodu vaheline suhtlus, eriti selles osas, kuidas õpetaja suutis õpilastele ja mõnel juhul ka vanematele ülesandeid edastada ja selgitada. Negatiivse näitena mainiti mitmel korral lapsevanemate toetuse puudumist ja pinget nendega suhtlemisel.

Õppesisu valides mõistsid õpetajad üsna kiiresti, et tavapärased õpetamispraktikad ei toimi, sest käsitöö ja kodundus on praktilised ained ja sageli juhtus, et õpilastel polnud kodus olemas tööks vajalikke materjale. Nii ei olnud võimalik distantsilt õpetada näiteks selliseid käsitöötehnikaid nagu kudumine ja õmblemine, sest kodudes ei olnud õmblusmasinaid ja muid töövahendeid, samuti võisid puududada vajalikud toiduaineid kodunduse tunni toiduvalmistamisülesannete jaoks.

Kahte õppesisu, käsitööd ja kodundust, kõrvutades langetasid õpetajad valiku pigem kodunduse kasuks: õpilased said valmistada toitu , katta pidulauda, planeerida ning analüüsida menüüd. Distantsilt sai võrdlemisi valutult läbida ka kodu korrashoiu, sealhulgas erinevate ruumide koristamise, masinate hoolduse või riiete pesemisega seotud teemasid. Lisaks käsitleti tarbijateemasid, näiteks pakenditeavet. Siiski leiti ka käsitöös põnevamaid viise kaugelt õppimiseks, näiteks sündis idee «kõnni ja koo», kus ühendati käsitöö liikumisega. Hea võimaluse oma tehtut jagada ning teiste töid vaadata andsid virtuaalsed õpilastööde näitused.

Digivõimekus osutus üllatavalt kasinaks

Õpetajate kogemuslugudes mainiti üllatavalt sageli, et õpilastel polnud sobivaid vahendeid videotundides osalemiseks. Samuti nörritas õpetajaid käsitöö ja kodunduse õpetamiseks sobivate digitaalsete õppematerjalide nappus.

Õpetajad tõdesid, et käsitöötehnikaid ja praktilisi ülesandeid oli raske läbi ekraani õpetada, ilma et nad saaksid õpilaste töid lähedalt põhjalikult uurida. Lisaks ei jäänud õpetajatel märkamata, et õpilaste digitaalsed pädevused ei olnud iseseisvaks õppimiseks piisavad. Samuti olid murekohaks õpilaste õpioskused, sealhulgas funktsionaalne lugemisoskus, mis raskendas juhiste mõistmist ja määratud tähtaegadest kinnipidamist. Õpetajad mainisid, kuidas teatud õpilased «kadusid» ja nendega oli keeruline kontakti saada. Ekraanide kaudu oli raske märgata ka mahajääjaid ja neid motiveerida. Õpilaste motivatsiooni langetas seegi, et riik soovitas praktilistes ainetes distantsõppe ajal hindamisest loobuda. Madalkäigule läks ka õpilaste koostöö, mis on tavatingimustes kodunduses väga oluline. Õpetajate arvates oli õpilastega individuaalne tegelemine, näiteks selgitamine, tagasisidestamine ja hindamine distantsõppe ajal tõeline katsumus. Enamik kommentaare kajastas, et distantsõpe suurendas õpetajate töökoormust ja oli õpetajaile väga väsitav.

Kogukonnatunne ja suurem vabadus

Mitmetest varasematest uuringutest on välja tulnud, et käsitöö ja kodunduse õpetajad tunnevad ennast koolis võrreldes teiste õpetajatega üksikutena, sest tihti on koolis vaid üks selle aine õpetaja. Distantsõppe periood pani aga aluse õpetajate omavahelisele tihedamale suhtlusele ja kogemuste vahetamisele sotsiaalmeedias: aineõpetajad lõid spetsiaalse Facebooki grupi, kus jagati kogemusi ja häid praktikaid. Kogemuslugude põhjal valminud uuringu autorid Koppel ja Taar rõhutavad selle algatuse olulisust, kuna see loob ka käsitöö ja kodunduse õpetajatele kogukonnatunde ja juhatavad õpetajaid uute võimalusteni. Distantsõppe positiivse küljena toodi esile ka vabadust õppekava tõlgendamisel ning tööaja korralduses.

Õpilaste digitaalsed pädevused ei olnud piisavad iseseisvaks õppimiseks.

Individuaalne tegelemine oli õpetajale distantsõppe ajal tõeline katsumus.

Õpetaja tundis rohkem vabadust õppekava tõlgendamisel.

Õpilastes arenes loovus, vastutus ja iseseisvus.

Ka õpilased said vaatamata raskustele õpetajate hinnagul sel perioodil üldiselt siiski hästi hakkama ning iseseisev õppimine arendas neis selliseid oskusi, nagu aja planeerimine, iseseisvus, vastutus ja loovus.

Uuringu läbiviijad leidsid, et kokkuvõttes oli distantsõppe ajal käsitöö ja kodunduse aines võitjaks kodunduse pool, kuna selle aine maht kasvas märkimisväärselt. Samas avaldasid nad lootust, et see ei toimunud tuleviku tundide arvelt.

Teise peamise muutusena tuvastasid uurijad, et õpetajad laiendasid oma aine piire, loobudes spetsiifilistest teemadest ja keskendudes rohkem üldistele teadmistele ja oskustele. «Seetõttu lõimiti teadmisi erinevatest õppeainetest ja käsitleti neid terviklikumalt. Teadmiste ja oskuste lõiming on Eestis juba mõnda aega olnud oluline teema, kuid seda on rakendatud vaid osaliselt. Oleks huvitav jälgida, kas selline muutus teadliku arenguna jätkub,» tõstis uurimus esile uue küsimuse.

Andmeid kogusid Koppel ja Taar 2020. aasta sügisel koostöös Eesti Käsitööõpetajate Seltsi (AITA) piirkonna esinaistega. AITA koondab käsitöö ja kodunduse õpetajad üle Eesti. Küsitluste ja vestluste tulemusel valminud täispikk artikkel Eesti käsitöö ja kodunduse õpetajate 2020. aasta Covidi-kevade õpetamiskogemustest ilmus ajakirja International Journal of Home Economics erinumbris (Taar, J., & Koppel, K. (2021). Random survival or conscious development: Estonian Handicraft and Home Economics teachers’ experiences during distance education. International Journal of Home Economics, 14(2), 134-142).