Keenias digipädevusi õpetanud eestlased nägid õnne lihtsuses

Suvel kaks kuud keenialastele digiteadmisi jaganud MONDO vabatahtlikud Karolin Mäe ja Marten Jakobson imetlesid oma õpilaste juures enim nende võimet olla lihtsalt ja loomulikult õnnelikud.

Keenias algab vilkalt aktiivne elu juba varavalges, kella kuue paiku hommikul, ning kestab kuni päikeseloojanguni, umbes kella kuueni õhtul. Valge aja sisse mahutasid Eesti vabatahtlikud hariduseksperdid vaatlused, intervjuud ja koolitused, mille üks eesmärk oli saada teada, milline on digipädevuste ning -vahendite seis ja teiseks oli tarvis koolitada välja kohalikud, kes jääks saadud oskusi edasi andma.

Shianda küla, kus Mäe ja Jakobson koos teiste riikide vabatahtlikega tegutsesid, asub Lääne-Keenias, Uganda piiri lähistel ja umbes saja kilomeetri kaugusel Victoria järvest ning on suuruselt võrreldav Raplaga. Shiandalaste elu tuiksooneks on küla läbiv maantee, mida ääristavad madalad, kõige enam kahekordsed kohalikust savist ja tellistest ehitatud majad, mille esimesel korrusel on sageli väike äri, poeke või baar. Küla keskmes on sellesama maantee ääres asuv turg, kus igapäevaselt on saadaval värsked puu- ja toiduviljad ja korra või paar nädalas müüakse riidekraami. Iga samm maanteest eemale viib linnaliku elu juurest veelgi maalähedasema elu manu, kus hoovis paterdavad kanad ja pere elab savionnis, mille keskmes on tulease. «Selline idülliline elu, kus toit tehti ise ja elati loodusega ühes rütmis. Minu lapsed nägid elus esimest korda kuketappu ja mõistsid, kust toit meie lauale tegelikult tuleb. Vanem laps siiani uurib liha süües, et kelle liha see siis täpsemalt on ja ega ta väga meelsasti loomset toitu soovi,» meenutas pere Keeniasse kaasa võtnud Karolin Mäe. Eestis on Mäe loodusainete õpetaja, kel on parajasti käsil doktorantuur Tallinna ülikoolis. Keeniasse digipädevusi õpetama viis teda positiivne kogemus kaheksa aasta tagusest vabatahtliku töö kogemusest Ghanas. «Hoidsin ikka MONDO pakkumistel silma peal ja nüüd tundsin, et aeg on küps uuesti minna,» tõdes ta.

Marten Jakobson, kes on samuti pikalt haridusvaldkonnas tegutsenud, tahtis enda sõnul rutiini murda ja Keenia tundus selleks piisavalt põnev võimalus.

Elu nagu elu ikka

Enne lähetust tehti põhjalik koolitus Mondo tegevustest ning sihtriigist. «Räägiti ka võimalikest ohtudest, ent reaalsuses ei leidnud ükski nendest kinnitust,» koges Jakobson. «Ei saa salata, et läänes levinud kuvand Aafrika mandri kohta on väga negatiivne ning kitsarinnaline. Tegelikkuses on kohalik olukord palju tavalisem ja elu väga sarnane sellele, mis on mujal.»

MTÜ MONDO esmaste plaanide järgi pidanuks Eesti vabatahtlikud arendama koostööd läbi digiõppe erinevates Aafrika riikides: Mäe Keenias ja Jakobson koos veel ühe vabatahtlikuga Ugandas. Paraku tõmbasid koroonapiirangud sellele plaanile kriipsu peale ja nii leidsid kõik kolm projektis osalenud eestlast end Shiandast. Jakobsoni sõnul ugandalased siiski projektist päris kõrvale ei jäänud, koolitusi viidi läbi üle veebi. Ülesanded olid Keenias jagatud selliselt, et Mäe ülesandeks oli koolitada välja noored digiõppe koolitajad ja Jakobson koolitas õpetajaid. «Haridus on seal oluline, meie külaski oli mitmeid koole ja neid rajatakse seal üsna väikestesse kohtadesse,» kirjeldas Jakobson suurte maisi- ja suhkruroo põldude veerele rajatud haridustempleid. Koolide rohkuse loogiliseks põhjuseks on noor ühiskond. «Linnastumine on neil alles hoogu kogumas, pered on suured ja lapsi ning noori on palju. Haridus ja kogemus maksavad seal palju ja igale töökohale on suur konkurents. Sellel maal on kindlasti põnev tulevik,» ennustas Jakobson.

Hetkes elamise eksperdid

Keenialased väärtustavad väga pere- ja kogukonda. «Seal ei elata kalendrisse kleebitud värviliste sedelite järgi. Kui pereliige on haiglas, siis on see kõige tähtsam või kui teel tuleb vastu tuttav, kellega on huvitav vestelda, siis järelikult oli see jutuajamine saatusest määratud ja muu võib oodata,» rääkis Mäe, et tuli ette, kus kavandatud koolitus pidi muu elu pärast veidi ootama. «Aga see ei olnud halb. Vastupidi, see õpetas mindki, et ole vaja takerduda kindlasse plaani, vaid tuleb minna vooluga kaasa,» kinnitas naine.

Keenias õppisidki eestlased end vabaks laskma ja hetkes elamist. «Me defineerime endid liigselt läbi töö. Seal näed, et inimesed näevad ennast rohkem lihtsalt iseendana ning neil on tung olla õnnelik ja nautida elu,» jagas Jakobson kogetut. Mäe täiendas, et tema silmis keenialased mitte lihtsalt ei taha olla õnnelikud vaid nad ongi õnnelikud. Seda hetkes olemise oskust peab Mäe enda sõnul veel harjutama. «Kui tulen tagasi Eestisse, siis ma lülitun kahjuks liiga kiiresti ümber tavapärasele rütmile ja unustan selle.»

Samas ei tähenda vooluga kaasaminek ja hetkes elamine vabatahtlike kinnitusel logelemist. Erinevalt Eestist jäi koroona kõrgajal paljude Keenia laste jaoks kool täiesti suletuks, sest kaugõppe võimalusi lihtsalt ei olnud. Et seda tasa teha alustati suvel koolipäevadega juba poole seitsme paiku hommikul ja vanemad klassid õppisid ka koolivaheaegadel. Koolide digimaailmas toimetamise võimalused on vabatahtlike silmade läbi nähtuna erinevad. Oli koole, kus ei olnud mitte ühtegi arvutit või projektorit ja ainsateks nutivahenditeks olid mõne õpetaja digivahendid. Mõnes teises koolis oli varustatus parem ja ühes oli kasutusel isegi eKooli laadne süsteem. Kohalikke võimalusi silmas pidades oli kõige mõistlikum kasutada digipädevuste õpetamiseks nutitelefone: nende omamise tõenäosus on oluliselt suurem kui arvutitel. Tõsi, paljude õpilaste jaoks on ka telefonid kättesaamatud, odavama otsa telefonide hinnad algavad 50 eurost ning kooli kaasa neid võtta ei lubata nii või teisiti ning koolis töövahenditena seega ka ei kasutata.

Digimaailm pakkus huvi

Mäe sõnul oli huvi digimaailma vastu väga suur. Eriti huvitasid noori võimalus kasutada internetti endale töö leidmiseks või sotsiaalmeedias toimetamiseks. Keenia noored suhtlevad peamiselt WhatsApp gruppides, kuid kui neile tutvustati Instagrami ja Facebooki, ei jätnud nad võimalust kontot luua kasutamata. Kõige populaarsemaks koolitusmooduliks osutus aga fotograafia ABC, mis tutvustas fotograafia põhitõdesid ning fototöötust nutitelefoni abil. «Eks inimlik edevus on kõikjal, ükskõik kus ka elatakse,» möönis Jakobson.

Lisaks digimaailmale huvitas kohalikke ka see maailm, kust vabatahtlikud tulid. «Hästi palju küsiti. Huvi meie vastu oli suur, sest see piirkond ei ole turismipiirkond ja valge nahaga inimesi satub sinna vähe, paljudele võisime olla üldse esimene kokkupuude teist nahavärvi inimestega. Keenialased on suhtlemises aupaklikud ning siirad. Keegi ei üritanud mulle midagi liigselt agressiivselt müüa või pähe määrida, minu jaoks oli seal väga kodune ja rahulik,» muljetas Jakobson. Mäe sõnul võivad kogemused olla siiski erinevad ja see sõltub paljus sellest, kellena sa ennast seal esitled. «Kui sul on käel Rolex ja käid ning pildistad, siis hakatakse raha küsima. Kui lähed inimesena, kel on oma asi ajada ja kes teab, kuidas sulanduda, siis saad tõesti sootuks teise kogemuse.»

MTÜ Mondo digipädevuste õppeprogramm katab endas nii põhilisi arvutioskusi kui ka seda, kuidas digivahendeid ja internetti kasutada proaktiivselt ühiskonnaelus osalemiseks – nii isiklikus elus, tööalaselt, kui ka oma haridustee jätkamiseks.

Lisaks baasoskustele tutvustasid vabatahtlikud Keenias turvalist veebikasutust ja probleemilahendusoskuseid.

Õppemoodulite loomisesse on kaasatud nii Eesti start-up sektor kui Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituudi eksperdid.

2021. aastal laienes digipädevuste programm Ugandas kooliõpetajatele ning Keeniasse pagulasnaiste ja kooliõpetajate sihgrupile.