Õppimise jäneseurg, ehk kuidas õppida Bolti autojuhilt või Minecrafti mängust

Merli Üle jagab isiklikku kogemust, kuidas õppida saab pea kõigest ja kõikjal. Foto: Erakogu

Tööstuse Eestist äraliikumine, üha enamate tööde automatiseerimine ning inimeste endi soovimatus teha väheväärtuslikku tööd sunnib muutustele. Riigil on olemas programmid elukestvaks õppeks, kuid õppima peab ikka inimene ise ning jõuga seda ei tee – õppimiseks on vajalik huvi õpitava vastu. Tuleb vaid see huvi endas üles leida.

Kui olin umbes nelja- või viieaastane, rääkis naabrinaine, kelle juures käisime piima ja mune toomas, et olen väga uudishimulik ning minu küsimuste voog on lõputu. See seik on mul siiani eredalt meeles, sest vestlus sai peetud viisil, nagu peaksin enda maailma asjadest teadasaamise huvi häbenema. Õnneks suhtusid minu vanemad juhtumisse heatahtliku muhelusega ning pigem innustasid mind enda teadmisjanu ka edaspidi rahuldama.

Kui sellised vastandlikud sõnumid tulevad ühiskonnast, võib mõnel juhul õppimise soov üldse kaduda. Uudishimu kadudes piirdume aga õppimise kui teadliku tegevusega ainult koolipingis või koolitusel. Tegelikkuses pakub meid ümbritsev võimalust palju rohkem õppida ja teada saada, kui õpikud ning koolipink seda suudavad. Jagan ainult mõnda võimalust õppimiseks, mida olen leidnud igapäevaelust.

Ilukirjandus

Anatole France, «Inglite mäss». Aastal 1914 ilmunud Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud autori romaan. Sellest teosest võtsin enda jaoks kaasa, et keskkond, tehnoloogia ja ühiskond võib olla ääretult palju meie ümber muutunud, kuid inimese olemus on hämmastavalt sama. Sama mõtte jätkuks võib lugeda veel ka Karl Popperi raamatut «Avatud ühiskond ja selle vaenlased», mis analüüsib Platoni riigi käsitlust. Kui 100 aastat on veel vähe, siis sellest raamatust on näha, et ka 2500 aastaga on vähe muutunud. Sellepärast ka Shakespeare meile ikka veel nii korda lähebki.

Kate Elisabeth Russel, «Minu sünge Vanessa». 2018. aasta raamat käsitleb #metoo liikumise taustal vägagi aktuaalset naistevastase ahistamise temaatikat – 15-aastase õpilase ja 42-aastase õpetaja (seksuaal)suhet. Ameerikalikult lihtsas stiilis kirjutatud, kuid samal ajal ääretult keeruline lugemine, mis annab suurepärase vaatenurga 15-aastase tütarlapse mõttemaailma, kes ahistamise ohvriks langeb. Selle teose õppetund oli võimalus näha sündmusi vaatenurgast, mida ei ole käsitletud. Samuti leidsin sealt palju mõtteainet selle kohta, kuidas päriselus ära tunda ahistamise märke ning kuidas sellisesse situatsiooni sattunud inimestega suhelda. Psühholoogide soovitused saavad reaalse sisu ning vähemalt minule, kellel pole nende teemadega õnneks kokkupuudet olnud, andis see raamat esimesed praktilised arusaamad, kuidas vajadusel selliseid olukordi märgata.

Populaarteaduslik kirjandus

Ann Applebaum, «Punane näljahäda». Ukraina näljahädast ollakse vast koolitunnis kuulnud, kuid Ukraina eelmise sajandi ajaloost teavad põhjalikumalt Eestis vaid vähesed. Peale Ukraina ajaloo tundmaõppimise on tegemist ühe parima pikaajalist strateegiat käsitleva raamatuga üldse. Stalini eesmärk oli mõistusega võttes arusaamatult koletuslik. Õudustäratav on ka viis, kuidas pikaajaliselt ja süstemaatiliselt hävitati ühe rahva identiteeti. Lisaks on seal kirjeldatud, kuidas inimesed nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt tajuvad ekstreemset nälga. Kasulik ja õudne lugemine korraga.

Daniel Kahneman, «Kiire ja aeglane mõtlemine». Käitumisökonoomika eest hinnati raamatu autorit 2002. aastal Nobeli majanduspreemiaga. Antud teos võtab tavainimesele arusaadavas keeles kokku autori uurimised ning teooriate tulemused. Õppetunde on see raamat paksult täis ning see selgitab ka lihtsalt ära, et kuidas ikka on võimalik autoga sõita ühest kohast teise, ise sellest vahetult pärast kohalejõudmist enam mitte midagi mäletades. Minu jaoks katsid need teooriad aga enamiku auke, mis klassikalises majandusteoorias eksisteerivad. Kuigi kõike ei saa (veel) valemitega kirjeldada, siis annab käitumisökonoomika kätte majandusteooria praktiliseks igapäevaseks majanduseks keeramise võtmed.

Filmid ja seriaalid

«Mindhunter». Netflix’i seriaal, mis käsitleb 1970ndate lõpus FBIs alustanud kriminaalpsühholoogiat ja käitumisteadusi kuritegevuse lahendamisega tegelevas töögrupis. Tõsielul põhineva loo keskmes on eluaegsete ja vägivaldseid kuritegusid toime pannud kurjategijate intervjueerimine. Selle tulemusel võeti kasutusele termin sarimõrvar ning pandi alus kurjategijate profileerimisele. Kuigi sarimõrvari termin on nüüd laialt levinud ning ka psühholoogiat rakendatakse uurimistes järjest enam, siis uute ideede elluviimise raskused on kõikides valdkondades ikka ühed ja samad.

«Z maailmasõda». Brad Pittiga peaosas 2013. aastal linastunud filmi on huvitav just nüüd uuesti üle vaadata. Läbi zombiviiruse saabuv maailmalõpp on filmis küll üle võlli keeratud, kuid pärast koroonaviiruse pandeemia algust oli seda filmi väga põnev uuesti vaadata. Hämmastavalt hästi on tegelikult ette kujutatud inimeste ja riikide reageerimist pandeemia olukorras. Õudusežanrile on üldse omane panna meid mõtlema elu tõeliste väärtuste üle.

Kohtumised

Bolt. Sõidujagamisteenuse kasutajana olen sageli professionaalsest huvist sõitu alustades autojuhtidega juttu teinud. Eriti praktiseerisin seda siis, kui Bolt alles Eesti turule sisenes. Eelkõige huvitas mind algselt, kes need inimesed on, kes tol hetkel vastuolulise «tööotsaga» tegelesid. Vastuolulise, sest klassikalise taksoteenuse vastuseis ja kriitika oli algul väga terav. Õppetunde ei jõua ära loetleda, kuid puutusin kokku väga huvitavate inimeste, maailmavaadete ja kogemustega. Isegi Tallinna lühikeste sõitude jooksul sai üllatavalt palju teada nii eksamisessiooni ajaks raha teenivate tudengite, raskustes kokkade, sisserännanud inseneride, uutel karjääriotsingutel olevate inimeste, aga ka lihtsalt tööle sõitvate tippjuhtide ning isegi kõrgete erusõjaväelaste kohta. Kõige suurem üllatus oli, kui suur osa inimestest rahuldas seda tööd tehes lihtsalt enda suhtlusvajadust ning kui tore on sealjuures veel ka raha teenida.

Perekondlikud koosviibimised. Vanemate, vanavanemate ja lähemate sugulaste lemmiklugusid on kuuldud tavaliselt kümneid kordi. Need käivad inimestega lahutamatult kaasas ning sõbrad ja pere oskavad neid korrata viimse detailini. Olen aga avastanud, et palju huvitavam on küsida vanematelt ja vanavanematelt igapäevaelu kohta, mis leidis aset enne minu sündi või mu lapseeas. Mälestused lapsepõlvest ei ole üldjuhul seotud praktilise elukorraldusega. Noorelt kogeme maailma teisiti. Huvitavat võib avastada, kui uurida vanavanematelt nende lapsepõlve kooli, puhkuse, reisimise jne kohta. Nii olen kuulnud palju praktilisi näiteid sellest, kuidas noorus on alati hukas olnud.

Juhuslikud tööotsad

Teenindus. Töötamine teenindusvaldkonnas tagab üldjuhul selle, et puutud kokku väga suure hulga erinevate inimestega. Kehvemal juhul saamata jäänud jootraha hinnaga oli mul võimalus näha inimeste värviküllasust ning õppida selgeks nendega suhtlemise eripärad. Samuti õpetas see suurepäraselt planeerimise ja prioritiseerimise ning kiire ümberkorraldamise oskusi. Seal saadud praktilisi kogemusi rakendan sageli veel tänagi.

Õpetaja/õppejõud/koolitaja. Õpetamise töö on üks parimaid viise midagi ise selgeks õppida. Tundide ettevalmistamine eeldab ka oma valdkonda väga hästi tundvalt inimeselt mõtete korrastamist ning analüüsimist, kuidas neid teadmisi parimal viisil teistele edasi anda ning kinnistada. Kõik need pisiasjad, mis igapäevaelus on tähtsad, saavad koheselt ilmseks. Lisaks veel täiendavad küsimused õpilastelt, mis muudavad ilmselgeks kõik need seosed, mis enne olid õpetaja peas olemas, kuid mida ei oldud varem enda jaoks teadvustatud.

Arvuti- ja telefonimängud

Minecraft. Selle mängu sisu ma selgitama ei hakka, sest tegemist on globaalse fenomeniga. Kui arvutimängud on meelelahutuseks, siis Minecraft õpetab suurepäraselt planeerimist ning ruumilist mõtlemist.

Alchemy. Tegemist on ainult nutitelefonides pesitseva mänguga, mille eesmärk on nelja põhielemendi (tuli, vesi, maa ja õhk) kombineerimisel kokku saada kuni 390 asja/nähtust. Vee ja maa kombineerimisel on tulemuseks soo. Algseid ja uusi elemente sobitades on võimalik jõuda välja päikesepaneeli, Super Mario ja Albert Einsteinini. Mängus saab õppida ka keemiliste kombinatsioonide kohta, kuid sellele lisaks saab teada nii mõndagi huvitavat alkeemikute mõttemaailmast ning erinevatest usunditest.

See näidete loetelu ei ole lõplik. Nii soovitan veel lugeda kõiksugu väikest kirja (nt teenuse ja kampaaniate tingimused, sisekorraeeskirjad jne) ja seejuures tähele panna, et midagi on pidanud varem juhtuma, et kirjutaja on pidanud vajalikuks selle või teise asja eest hoiatada. Võtame näiteks hageja kirjutatud dokumendi. Tema initsiatiiv võis teksti kirjutades olla hoopis midagi muud, aga proovides ise lugejana juurde mõelda, mida autor varem kogenud on, saavad sellised dokumendid hoopis teise värvingu ning võivad muutuda üsna huvitavaks lugemiseks.

Nagu iga asja puhul, tasub ka elukestva õppimise osas säilitada kaine mõistus ja kriitikameel ning alati hinnata konteksti. Raamatud, filmid ja seriaalid ei aja taga ajaloolist tõde ega täpsust, vaid rõhuvad pigem kunstilisele väärtusele. Ameeriklased ründavad korporatsioone samapalju rahaahnusest kui iseenda rumalusest. Mälestused tuhmuvad, muutuvad ja on liialdatud. Sellele vaatamata avardavad need kõik meie maailmavaadet ning võivad pakkuda ootamatuid lahendusi keerukatele probleemidele. Sest õppimise puhul, nagu Alice’igi puhul, on jäneseuru suurus ja sisu piiratud ainult meie fantaasiaga.