Kõrghariduse kvaliteeti näitab selle konkurentsivõime

Kuigi ülikoolides on üksikuid õppejõude, kes libisevad loengust loengusse üheülbalise Powerpointi slaidiesitlusega ning tudengeid, kelle põhienergia kulub õppimise asemel töötamisele, võib Eesti ülikoolide kõrghariduse kvaliteediga üldiselt rahul olla, leidsid üliõpilaste esindaja Marcus Ehasoo ning Eesti kutse- ja kõrghariduse kvaliteedi agentuuri juht Heli Mattisen Kuku raadio saates «Haridusmõte».

Saates jäi kõlama veendumus, et kindlaim kõrghariduse kvaliteedi näitaja on see, kui nähtavad on siinsed tudengid ja õppejõud rahvusvahelisel tasandil. Ehasoo sõnul võiks aga kõrgharidus olla veel sisukam, kui üliõpilased saaksid keskenduda vaid õppimisele. Uuringute põhjal on Eestis väga kõrge töötavate üliõpilaste osakaal ja ka Ehasoo tõi välja, et alates teisest kursusest töötavad pea kõik tudengid. Alternatiivina pakutav õppelaen on Ehasoo sõnul ajale jalgu jäänud. «Õppelaen ei kõlba kuskile, proovige sellega elamise ja toidu eest maksta, kaua sellega ellu ei jää,» ütles ta ja lisas, et loomulikult mõjutab töötamine õppeedukust ning tekitab lisapingeid.

Tudengitelt peaks rohkem nõudma

Mattiseni sõnul on kõrghariduse kvaliteeti raske üheselt hinnata, sest see koosneb paljudest komponentidest. Ta leidis, et kõrghariduse kitsaskohti ei saa panna vaid selle arvele, et üliõpilased käivad tööl. «Tegelikult on ka neid tudengeid, kes ei tööta ja neid, kes ei tööta raha pärast. Meie eksperdid on öelnud, et ülikoolid ei esita tudengitele piisavalt väljakutseid. Suhtumisega, et nad käivad ju tööl, ärme anna koduseid töid ja katsume kõik loengus ära teha, on kohati mindud kergema vastupanu teed,» leidis Mattisen. Tema sõnul olekski oluline murda ülikoolides levinud suhtumist õppimisse. «Kõrghariduse probleem ongi selles arusaamas, et õppejõud näeb ennast sellena, kes õpetab ja üliõpilase vaates tähendab see sama: õppejõud peab teda õpetama. Mida aga vaja oleks, on see, et õppejõud mõistaks, et tema ülesanne on toetada üliõpilase õppimist ja üliõpilane mõistaks, et õppimine ongi tema töö,» selgitas Mattisen.

Üliõpilase tööd mõõdetakse ainepunktides, kus üks EAP tähendab keskmiselt 26 tundi õppetööd. Mattiseni hinnangul on see süsteem vaatamata mõningatele puudustele asjakohane. «Muidugi on tudengeid, kes saavad ainepunkti kümne tunniga, kuid on ka neid, kel kulub 50 tundi. Ka õppejõud, kes ainepunkte sisustavad, on erinevad,» möönis Mattisen viidates sellele, et kui ühe õppejõu aine eeldab tõsist tööd, siis teise juures võib läbi saada vaid slaidiesitluste eksamieelse ülevaatamisega.

Tasuline kõrgharidus kvaliteeti ei tõsta

Debatis, kas kõrgharidus peaks olema tasuta või tasuline on Mattiseni sõnul esmatähtis see, et ligipääs kõrgharidusele peab olema tagatud igal juhul ning raha ei tohi olla võimekatele õpilastele takistuseks. «Mina usun, et liigume pigem üldise kõrghariduse suunas ja üsna lähitulevikus,» sõnas Mattisen. Ta lisas, et rahast märksa olulisem tegur kvaliteedi tõstmisel on tudengite teadlike valikuvõimaluste suurendamine. Ehasoo sõnul näeb tema tasulise ja tasuta kõrghariduse debatis vaid ühte eesmärki, milleks on kõrgharidusse raha, mitte kvaliteedi juurde toomine.

Mattiseni sõnul on oluline, et kõrgharidus on rahvusvahelisel tasemel konkurentsivõimeline ning see, et meie ülikoolide tudengid, lõpetajad ja õppejõud oleksid maailmas nähtavad. Selle saavutamiseks pakkus Mattisen esmalt digivahendite tõhustamist ja teiseks tudengipõhisemat, ehk individuaalsemat lähenemist õppetöös. Ehasoo sõnul vajaks muutmist ka toetussüsteemid, alates õppejõudude palkadest kuni tudengite sotsiaalsete garantiideni.

«Kuid kui küsida, kas Eesti kõrgkoolides pakutav kõrgharidus on kvaliteetne, siis lihtne vastus on jah,» kinnitas Mattisen.

Saadet, mida juhtisid Indrek Ojamets ja Kristel Rillo, saab järelkuulata siin: