«Ekspert Eetris»: miks me toitu raiskame?

Toidu koht ei ole prügi seas. Pilt on illustratiivne. Foto: Triin Loide

Toidusektor hõlmab rohkem kui veerandi kogu maailma kasvuhoonegaasidest. See on maailma kõige keskkonnavaenulikuma valdkond. Toidu raiskamine moodustab kuus protsenti kogu atmosfääri heitkogusest. Seda on kolm korda rohkem kui lennundusest õhku paiskuvad kasvuhoonegaasid.

Lisaks globaalsele tasandile ei ole lilleline olukord ka Eestis. Meil tekib aastas ligikaudu 167 000 tonni jäätmeid ning rahas tähendab see umbes 164 miljoni eurolist kadu. Kõikides meie toidujäätmetest pool on raisatud toit.

Tallinna Ülikooli looduse- ja terviseteaduste instituudi jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur selgitas TLÜ saatesarjas «Ekspert Eetris», et toidu tootmiseks kasutatakse palju ressursse, mille käigus kasvuhoonegaasid tekivad. Kui valminud toit lihtsalt ära visatakse, siis on kogu valmimiseks kulunud energia, fossiilkütused ja muu lihtsalt liigselt ära kulutatud.

Kanguri sõnul peitub kurja juur ka selles, et inimesed kipuvad kodumajapidamises viskama toitu olmeprügisse. Kui äravisatud pakendid on koos toidujäätmetega ühes konteineris, siis on nende pakendite ümbertöötlemise võimalus nullilähendane. Ja kui ühe inimese valesti sorteeritud prügi tõttu saavad kogu konteineri pakendid toidujäätmetega kokku, siis ei kõlba enam selle konteineri sisu ümbertöötluseks. See oleks protseduuriliselt keerukas ja rahaliselt kulukas.

Nii siis põletatakse kogu selle konteineri sisu hoopis ära, mis algupäraselt oleks võinud ringlusesse minna. Või siis maetakse maha. Põletamisel või matmisel tekib aga äravisatud toidust omakorda metaani ja teisi kasvuhoonegaase.

Korrektne jäätmete liigiti kogumine kodumajapidamises on seega esimene ja väga oluline samm, et vähendada toidu raiskamist ja kasvuhoonegaaside tekkimist.

Küllus ajab üle prügikasti ääre

Filmi «Homme saabub paradiis» autori Anna Hintsi sõnul on Eestis toidu raiskamist soodustavaid tegureid palju, ent üks neist on arutu ületarbimine kesk külluse ajastut. Ta kirjeldas, et me elame ajal, mil poes peab olema valikuküllus ka siis, kui läheme kauplusesse kümme minutit enne selle sulgemist. Selline süsteem ei ole aga jätkusuutlik.

Hintsi sõnul on Eestis küllust nii palju, et seda ajab üle ääre. Üle prügikasti ääre.

Mihkel Kangur lisas, et säärane luksus ei valitse kõikjal maailmas. Selline ligipääs on vaid 10% kogu maailma elanikes, kes on priviligeeritud tipp. Kas Eesti on osa sellest? Suuresti just selle priviligeeritud tipu harjumuste tõttu tekitabki toidusektor 26% kogu maailma kasvuhoonegaasidest. Kahjuks käib toidu raiskamine käsikäes heaoluriigi mudeliga.

Mihkel Kanguri sõnul pärineb Eesti kliima suhtes luksuslik toit, näiteks troopiline puuvili, suure tõenäosusega riikidest, kus ei ole inimestel toidu kasvatamiseks inimlikke tingimusi. Need tulenevad hävitatud ökosüsteemidest ja sotsiaalsetest süsteemidest ning hävitatud inimeste terviste arvelt.

Lahendus on kallim prügi?

Režissöör Anna Hintsi sõnul on Eestis mugav ja soodne visata prügi ära seda sorteerimata. Prügiga tegelemine, sorteerimine ja võib-olla abivajajatele pakkumine nõuab aga lisaressurssi. Nii inimeste kui ka rahaliste vahendite mõttes. Miks peakski siis ettevõte olema huvitatud jäätmete liigiti kogumisest?

Sellises olukorras ei aita ka soovitus, et ärge nii tehke. Ta võrdleb seda avalikes siseruumides suitsetamise keelustamisega. Ei oleks ju toona siseruumides suitsetamist lõpetanud soovitus mitte nii teha. Muutus tuli seetõttu, et sündis konkreetne otsus, mis sellise tegevuse keelas.

Hintsi sõnul aitaks taoline konkreetsus ka prügi teemasid lahendada. Miskipärast ei soovi aga riigiasutused muutuseks vastutust võtta, ehkki nõustutakse, et prügi on liiga odav.

Anna Hints on seda meelt, et ehkki riigiasutustes tehakse erinevaid uuringuid ja kavasid, siis seda kõike saaks teha oluliselt efektiivsemalt. Ja kiiremini. Talle näib, et riigiasutustes kiputakse vastutust tarbijale veeretama. Selline teguviis on tema arvates silmakirjalik, sest toidu raiskamine on süsteemne probleem, mitte pelgalt kaupluse külastaja oma. Mõistagi on üksikisik ka osa sellest probleemist, aga kui ta läheb poodi ja näeb rikkalikku valikut ja igal sammul reklaame, mis kutsuvad tarbima, siis ei saa klienti üksinda süüdistada.

Hints leiab, et oluline võti toidu raiskamise vähendamiseks oleks riigiasutuste senisest sisukam koostöö. Muutuste jaoks ei peaks minema nii tohutult kaua aega. Keskkonnakriisile mõeldes seda aega ka ei ole.

Kasvatada tuleb toiduteadlikkust

Mihkel Kangur on seda meelt, et lisaks maksustamisele peaks ühiskond jõudma olukorda, kus toidu raiskamine ja ära viskamine tekitab sarnast vastikustunnet nagu restoranis suitsetamine. Tuleb mõista, et toidu raiskamine hävitab keskkonda mis mõjub ringiga negatiivselt ka inimese tervisele.

Lisaks on Kanguri sõnul tarvis kasvatada toiduteadlikkust. Kuidas me sööme? Milliseid koguseid me sööme? Kas me hangime endale toitu teadlikult ja planeerides, et mida me edaspidi söögiks teeme? Kas me kasutame üle toiduülejäägid? Kas meil on piisavalt oskusi, et toidujääke kasutada? Nendele küsimustele vastuseid leides saab elukorraldust muuta, et järele jääks võimalikult vähe jääke. Selle mõtteviisi vaenlane on puhas laiskus ja mugavus.

Üks näide mitteteadlikust toitumisest on metaboolne tarbimine, mis soodustab samuti omakorda toidu raiskamist. Metaboolne tarbimine tähendab suuremate koguste söömist, kui inimene füsioloogiliselt vajab. Teisisõnu õgimine ja ülesöömine. Kanguri sõnul on see meie ühiskonnas probleem ning sellele viitavad ka kõrged südame- ja veresoonkonna haiguste numbrid.

Kui homme saabuks paradiis

Mihkel Kanguri sõnul on toidu raiskamise olukord mõneti maailmas paranemas, sest külluses elamise eksponeerimine muutub üha enam taunitavaks. Noorematele põlvkondadele ei oma sellised väärtushinnangud enam tähtsust. See on pigem iseloomulik generatsioonidele, kes on vaesusest tulnud ja soovivad nüüd tohutus luksuses elada.

Lisaks on pool maakera põllumajanduseks sobivatest muldadest enda väärtuse kaotanud. Ka seetõttu kallineb toit paratamatult aasta-aastalt. See omakorda tõmbab ühel hetkel toidu raiskamisele kriipsu peale, sest see läheks vastasel juhul niivõrd kulukaks.

Mihkel tiivustab inimesi ka ise toidu kasvatamisega alustada. Seda saab teha viljakal maal, kortermaja rõdul või näiteks mõnes kogukonnaaias. Lisaks soovitab ta eelistada mahetoodangut, mis pärineb võimalikult lähedalt. Palju keerulisem on visata ära toitu, millega on isiklikum suhe.

Anna Hints ostab aga toitu harva, sest tema päästab seda näiteks toidupoodide prügikonteineritest, kuhu seda hulgaliselt satub. Pärast tema filmi «Homme saabub paradiis» avalikustamist on tekkinud toidupäästjate võrgustikud üle Eesti. Nii teevad toidupäästjad koostööd ladude või poodid juhatajatega, et nood annaksid alles jäänud toidu päästjatele üle. Toit jagatakse kogukonnas laiali, pakutakse toidupangale, kohalikele koduloomadele või pannakse toidukappi – nii nagu Tartus seda tehakse.

Anna Hints usub, et niimoodi kogukondade kaupa ja kohalike omavalitsuse koostöös saab kogu riigis teha suuri muutusi, et toidu raiskamist peatada. Kõik kes soovivad toidupäästjate võrgustikuga liituda ka ise, soovitab Anna kirjutada Facebookis lehele «Homme saabub paradiis».

Vaata videot siit: