Kõige sportlikumad koolid tegutsevad Põlvas

Endine profisportlane Gerd Kanter andis Põlva kahele koolile üle aasta sportlikuma kooli tiitlid koos rändkarikatega. Foto: Arvo Meeks / LEPM

Reedel pälvisid Põlva kool ja gümnaasium Eesti Koolispordi Liidult aasta kõige sportlikuma kooli tiitlid. Need andis üle liidu president Gerd Kanter.

Eesti Koolispordi Liit (EKSL) kutsus 2020. aasta sügisel Eesti üldhariduskoole üles osalema kõige sportlikuma kooli konkursil. Tulemused selgusid reedesel rahvusvahelisel koolispordipäeval: põhikoolide arvestuses võitis Põlva kool ja keskkoolidest Põlva gümnaasium.

«Möödunud õppeaasta oli seoses koroonapandeemia ja piirangutega keeruline, kuid sellest hoolimata näitasid meie tublid koolid üles aktiivsust ja osalemislusti nii spordivõistlustel ja -üritustel osaledes kui lüües distantsõppel olles kaasa kooli ja üleriigilistes spordiettevõtmistes,» selgitas Põlva Maakonna Spordiliidu peasekretär Ingrid Muuga.

Lisaks medalitele tähtis aktiivsus

EKSLi peasekretär Madis Pettai lisas, et määravaks ei osutunud ainult medalid, vaid koolide aktiivsus kõikvõimalike liikumisürituste, spordipäevade ja matkade korraldamisel. «Meil on ülipeen tabel, võtsime arvesse kogu aktiivsust. Põlva gümnaasiumi ja kooli puhul sai määravaks üldine osalemise edukus. Põlva suutis kõige paremini kohaneda tingimustega ja näidata väga head eeskuju,» lausus Pettai.

Et mõlemas kooliastmes tulid võidud Põlvasse, polnud Pettai sõnul kuidagi linnapõhine valik. «Juhatus kinnitas need tulemused augustis. Need rändkarikad ei jää Põlvasse kauemaks kui aastaks, kui põlvalased just ei korda oma tulemust.»

Karikad andis mõlemale koolile üle kettaheite olümpiavõitja ning EKSLi president Gerd Kanter. Ühtlasi riputas Kanter medalid kaela samal päeval peetud Põlvamaa jalgpalliturniiri parimatele.

Korvpalluriks ei saanud

Enne tseremooniat kõneles endine tippsportlane gümnaasiumi õpilastele oma sportlasteest. Ta loobus tippspordist 2018. aastal, olles selleks ajaks professionaalne atleet olnud 18 aastat.

Kanter rõhutas koolinoortele, et tähtis on endale seada eesmärk ja mitte alla anda, isegi kui parastajad sellesse ei usu. Näiteks siis, kui tema isiklik rekord oli alla 60 meetri, seadsid nad meeskonnaga eesmärgi heita 75 meetrit. See eesmärk jäi küll täitmata, ent tema isiklik rekord 73.38 meetrit on siiski ajaloo kolmas kettaheite tulemus. «Unistama peab. Üks minu moto on alati olnud, et unistada võiks võimalikult suurelt. Selge see, et unistused ajas muutuvad, aga see on täiesti loomulik,» kõneles Kanter.

Spordimehe esimene unistus tekkis lasteaias, kui ta soovis saada kosmonaudiks. Edasi sõjafilmide mõjul kindraliks, ühel hetkel aga Michael Jordani eeskujul korvpallistaariks. Kui teda korvpalli erialale vastu ei võetud, oli pettumus suur, ent tagantjärele on ta otsusele tänulik, sest keskkooli lõpuaja unistus olümpiavõidust täitus.

Muu hulgas uurisid lapsed, kuidas Kanteril pärast tippspordist loobumist läinud on. Kanter vastas, et tal lõppes just töö Poola kettaheitjate juhendajana. Järgmiseks on kavas taas üht välismaa atleeti treenima hakata, ent selle sportlase isiku jättis olümpiavõitja esialgu saladuseks.

Lisaks EKSLi presidendi ametile töötab ta spordiklubi Nord spordidirektorina ning käib sõpradega korvpalli mängimas ja amatööride võistlustel osalemas, samuti jõusaalis.

Kõigil aga tippspordist loobumine libedalt ei lähe. «On palju neid näiteid, kui sportlased on karjääri lõppedes kui puuga pähe saanud ega tea, kuidas tavaelu elada. Varem oli treener, kes kirjutas plaani; taustajõud, kes korraldas kõik asjad ära. Kui nüüd tuleb ise enda perearstile helistada ja küsida vastuvõtuaega, on see uus ja teistmoodi,» tõdes Kanter.

Kuigi Põlva koole see tiitlist lähtuvalt ei puuduta, panevad andmed laste vähesest füüsilisest aktiivsusest spordimehe siiski omajagu muretsema. «Ühiskond on väga palju muutunud võrreldes sellega, kui mina olin noor. Kindlasti me ei saa sama metoodikaga neid lapsi liikuma kui 30 aastat tagasi. See nõuab nii koolilt kui ka lastevanematelt rohkem pingutusi. On mõttemustreid, mis nõuavad aktiivsemat dialoogi ühiskonnas. Kuidas neid arve parandame, on küsimus suuremale kogukonnale.»