Andekate õpilaste märkamine ja toetamine on sageli juhuslik, seetõttu on valdkonda reguleerivad ühiskondlikud kokkulepped ja riiklik andepoliitika väga vajalikud, tõdes haridus- ja teadusministeeriumi noorte- ja andepoliitika osakonna juhataja Riin Tamm Kuku raadio saates „Haridusmõte“.
Tamme kinnitusel on oluline, et riik näitaks välja kuivõrd tähtis on ühiskonna jaoks andekatele tähelepanu pööramine ning nentis, et seni on andekate märkamises ja toetamises palju süsteemitust. Tamm, kes juhtis enne ministeeriumisse tööle asumist üle kahe aasta Tartu Ülikooli teaduskooli tõdes, et puudub ühene arusaam, mis on üldse andekus, kuidas seda tuvastada ja puudub ka süsteemne lahendus, kuidas andekana tuvastatud noori toetada. «Eeldatakse, et andekatel on niikuinii hästi ja nad saavad hakkama, aga olles praktikuna põllul töötanud, mõistsin et valdkonnas on lisaks võimalustele ka palju muresid,» sõnas Tamm.
Mõiste andekus ongi ajas palju muutunud ja sellel on mitmeid erinevaid tõlgendusi ja definitsioone. Tamm märkis, et samuti on olemas erinevad mudelid ja uuringud andekuse määratlemiseks. «Võiksime siiski riiklikult kokku leppida, et saaksime terminitest rohkem ühtemoodi aru,» leidis ta. Samamoodi on vaja kokkulepitud tööriistu andekate tuvastamiseks. «Muidugi arvab iga lapsevanem, et tema laps on andeks. Koolis või huvikoolis on suur roll õpetajal. Eks tuvastamine ongi keeruline ja teinekord ka ehku peale,» ütles Tamm ja lisas, et näiteks läbi-viielised ja eeskujulikud õpilased ei pruugi olla andekad, vaid on oma tulemused saavutanud töökusega.
Oht läbi põleda
«Talentidel, keda on märgatud on olnud õnne, aga selles on hästi palju süsteemitust,» võivad paljud andekad jääda Tamme sõnul märkamata. Suurem tõenäosus sattuda talendiotsijate radarile on näiteks erinevate olümpiaadide žüriiliikmete lastel ja seda mitte tutvuste tõttu, vaid tänu keskkonnale: nende vanemad oskavad neid märgata ja suunata. Teisalt ei tohiks Tamme kinnitusel hirmust, et mõni talent jääb avastamata, kalduda teise äärmusesse. «Eestis ei ole see õnneks nii hull, nagu Ameerikas, kus juba lasteaialastele on tohutud talendikonkursid. Ma ei ole sugugi kindel, et see oleks lastele hea ja seal võib ande asemel olla ka vanemate soov oma unistusi täita.»