K, 8.02.2023

PILK AJALUKKU ⟩ Naiste kasin kirjaoskus ja koolist väljalangemine tsaariaegses Eestis

Agnes Korv
, Haridusportaali toimetaja
Naiste kasin kirjaoskus ja koolist väljalangemine tsaariaegses Eestis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Naiste hariduse eest seisnud Lilli Suburg avas Viljandis  tütarlastekooli 1885. aastal. Fotol sama hoone 1957. aastal.
Naiste hariduse eest seisnud Lilli Suburg avas Viljandis tütarlastekooli 1885. aastal. Fotol sama hoone 1957. aastal. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Esimese ilmasõja lõpuaastal seisis Eesti haridus silmisti tõsiasjaga, et naiste kirjaoskus jäi meestele kordades alla, tüdrukud kukkusid koolist välja ning vähesed haritud naised kippusid kodumaalt võõrsile lahkuma, kuid õhus oli tunda lootust. 

Veidi enam kui 110 aastat tagasi, veel enne Eesti iseseisvumist, kirjutas Postimees, et hariduselus ja eriti naiste hariduses on märgata rõõmustavat edasiliikumist: päevakorras on keskkoolide uuendused, raamatukogud on kindlamale jalale seatud ja ülikoolid võivad taas naisi õppima võtta. Ka kooliõpetajate kongressid, mis olid keelatud, said haridusministeeriumi heakskiidu. «Näib, nagu puhuksid hariduse asjus uued, lahedamad tuuled,» rõõmustas Postimees ja lisas, et seni on Venemaa, mille koosseisu Eesti sel ajalooperidoodil kuulus, alghariduse negatiivne külg eeskätt see, et koole asutades ei ole mõeldud naisõpilastele ja seetõttu on naiste haridus puudulik ning nende kirjaoskus meestest kõvasti kasinam. «Kui aga tahetakse tõesti üleüldisest algharidusest kõnelda, siis peab ta tõesti üleüldine olema, sugu ja seisuse pääle waatamata!» rõhutas Postimees.

Leht tõi ära ka rea andmeid, mis pärinevad 1897. aasta rahvaloendusest. Selle järgi oli Venemaal iga 1000 mehe kohta 293 kirjaoskajat meest ja 1000 naise kohta vaid 131 kirjaoskajat naist. Drastilisim näide pärines Samara kubermangust, kus tuhande naise seas leidus vaid kaheksa kirjaoskajat naist. Eesti kuulus tsaaririigis nende riikide hulka, kus kirjaoskuse tase kogu rahvastiku lõikes ei olnud kõige kehvemate seas, kuid vahe meeste ja naiste vahel oli viimaste kahjuks siiski väga suur: 19. sajandi lõpus oskas lugeda ja kirjutada vaid 86 naist tuhandest, samas kui tuhandest mehest mõistis kirjakeelt tervelt 702. Postimees nentis, et mujal sellist pilti ei näe, pidades «mujal» all tõenäoliselt silmas Lääne- ja Põhja-Euroopat, kus oli olukord pigem vastupidi: naised olid isegi paremad kirjatundjad kui mehed.

Toonase kirjaoskuse ja talurahva hariduse näitena võib tuua käesoleva artikli autori vaarvanemad, 1882. aastal sündinud Liisa ja 1885. aastal sündinud Johani, kes omandasid haridust just eelpool toodud rahvaloenduse ajal ja olid kirjaoskajad. Liisa kohta on näiteks teada, et tal oli ilus ja ühtlane käekiri ning teda olla külakoolis kiidetud kui väga lahtise peaga tüdrukut, ometi jäi tema haridustee lühikeseks: vaevalt mõne talve pikkuseks. Tema tulevase abikaasa Johani kohta kirjutati valla registriraamatus kirjaoskuse reale: ziemlich (saksa keeles - päris, üsna, küllaltki), mis ilmselt tähendas, et polnud kah just kõige hullem. 

Tüdrukud kui tasuta tööjõud

Laiemalt võttes ei olnud aga rahvaloendusest möödunud paarikümne aastaga kirjaoskus rahva ja eriti naiste seas oluliselt kasvanud.  Postimees tõi selle võimalikuks põhjuseks asjaolu, et tüdrukute juurdepääs kooliharidusele oli piiratum. Arvude keelde ümberpanduna tähendas see seda, et 1911. aastal oli tsaari Venemaal 14 miljonit kooliealist last, koolis käis neist vaid 6 miljonit ja nendest 4 miljonit olid poisid ja vaid 2 miljonit tüdrukud.

«Mis võiks olla põhjuseks, et poisse palju parema meelega kooli saadetakse kui tütarlapsi?» küsis Postimees ja pakkus, et põhjused on majanduslikud: vanemate vilets rahaline seis sunnib tüdrukuid tasuta tööjõuna, peamiselt nooremate laste hoidjatena, koju jätma. Sedasama tõendab lehe teatel ka haridusministri 1918. a. aruanne.

Olukorrale lahendust ei näinud leht algkoolide arvu suurendamises vaid konkreetses abis peredele, kus isad on sõjas langenud. «Meie ise peame aitama. Sellejuures et tohi meie tütarlapsi ära unustada, sest nad on suuremad abitarwitajad kui poisslapsed,» kutsus Postimees üles märkama ja aitama hädas peresid. «Kuidas ja missugusel kujul abi anda, seda tehtagu kohalikkude olude järele,» õpetas leht.

Sõda muutis naisi

Postimees kirjutas, et mõned uurijad on tähele pannud, et kui algkooli esimeses klassis on tihti tüdrukuid rohkem kui poisse, siis viimastes klassides tüdrukuid peaaegu ei olegi. Ka ministeeriumi andmed kinnitasid sama: koolilõpetajate arv oli võrreldes koolialustajate arvuga kõvasti väiksem ning see kahanemine toimus just tüdrukute arvelt.

1911. aastal pidi 23 protsenti õpilastest koduste tööde pärast õpingud katkestama ning valdavalt olid need tüdrukud. «Siin ei ole millegi muuga tegemist, kui oma aja äraelanud eelarwamisega, mille järele naesterahwa haridust ainult uhkuseasjaks peetakse. Mida kiiremini naesterahwa iseseiswus kaswab, seda kiiremini kaswab ka naesterahwa üleüldine algharidus. Selleks ei ole tõendusi wähe. Käesolew sõda on naesterahwa wabanemise ajaks,» ilmutas Postimees edumeelsust ja lisas, et sõda muutis naised iseseisvaks, neid võib näha tegemas töid, mida varem vaid meestetöödeks peeti ning kõik see aitab kaasa naiste veelgi suuremale iseseisvumisele ja haritumaks saamisele: «Ei ole kahtlust, et kui see nõnda mõne aasta edasi kestab, siis paraneb naiste vaimne ja majanduslik olukord.»

Postimehe ligi 110 aastat tagasi tehtud ennustuse kohta saab öelda, et neil oli õigus, isegi sedavõrd, et nüüd on olukord muutunud vastupidiseks, õppimisprobleemid ning koolist juba põhikooli ajal väljalangemine puudutavad tänapäeval eelkõige poisse.

Ühes ilmasõja eelses artiklis arutles Postimees ka selle üle, milleks naistele üldse haridust anda ja leidis rea ameteid, mis vajavad haritud naisi: kool, kontor, kauplus, aed, piimakoda, haigemaja, apteek, kunstkäsitöö jne. «Just naisterahvastel on nende pääle iseäralised osawused. Just naesterahwas oma kainusega ja ustawusega on nende tööde tarwis nii kui loodud,» uskus ajaleht ja lisas veel ühe trumbi naiste kasuks, mis praegu mõjub küll piigem piinliku anakronismina: «Just naisterahvaste alandlikumad nõudmised palga poolest avavad neile igale poole uksed.»

Samas viibutab ajaleht haritud naiste poole sõrme, öeldes, et kõik need head soovitused ei maksa midagi, kuni kodumaal pakutava töö eest põgenetakse ja kodukooliõpetaja kohta võõrsil ainsaks haritud naisele sobivaks leivateenimise viisiks peetakse.

Ehk on see ajalukku heidetud pilk eriti kohane nüüd, mil Eesti Naisüliõpilaste Selts tähistab oma tegevuse 110. aastapäeva ja pea iga teine üle 25-aastane naine on kõrgharidusega. 

Märksõnad
Tagasi üles