Arvamus ⟩ Eelarvamused jätavad LGBT+ noored vajaliku hariduseta

Õpetaja Eva Marta Sokk julgustab LGBT+ noortega koolis arvestama Foto: Erakogu

Õpetaja Eva Marta Sokk otsib arvamusloos vastust küsimusele, kes õpetaks LGBT+ noori, et neist kasvaksid eneseteadlikud, turvalise seksuaalkäitumise ja vaimselt terved ning õnnelikud täiskasvanud?

Ükski õpilane ei tule kooli puhta lehena, vaid võtab endaga kaasa oma identiteedi, kogemused ja vaatenurgad. Lisaks õpiedukusele ja koolis veedetud ajale mõjutavad koolikogemust tunnused, mis on osaks noore inimese olemusest ja idenditeedist, nagu emakeel, sugu, nahavärv või seksuaalne orientatsioon. Kui nende kohta levivad ühiskonnas eelarvamused, jõuavad viimased paratamatult ka kooliseinte vahele.

Tunnen hästi LGBT+ inimeste eluolu, mistõttu keskendun LGBT+ õpilaste tegelikkusele, kuid usun, et suhestuda saavad teisedki vähemused. Kui lugeda Eesti haridust puudutavaid seaduseid, siis läheb meel heaks, sest neis öeldakse, et kool toetab noore arengut mõtlevaks, iseseisvaks, aktiivseks ja hoolivaks kodanikuks ning suunab teda enese tundmaõppimise teele, aitab kaasa identiteedi kujunemisele ning oma suhete mõistmisele ja mõtestamisele nii perekonnas kui tööl ja avalikus elus.

Kuigi seaduses kõlavad kaunid laused, paneb koolinoortega suhtlemine küsima, kuivõrd kirjeldab seadus tegelikku kooli ja kuivõrd teeb tegelikkusele ettekirjutusi. Lõpuks ei ole ju kool abstraktne mõiste, vaid kooliga seotud inimeste igapäevane kogemus. Kool koosneb erineva tausta, mõtete ja kogemustega inimestest ning ka parima tahtmise korral ei ole ükski inimene kunagi täiuslik, me kõik teeme vigu ja paratamatult kanname endas ka eelarvamusi. Loodetavasti oleme siiski valmis õppima ja anname andeks nii endale kui teistele, kui me ei vasta ettekirjutatud ideaalile.

LGBT+ noored kogevad halvustavat suhtumist

Seaduse järgi on kooli ülesanne arendada õpilases erinevaid eluks vajalikke pädevusi. Need kõik on omamoodi olulised, ent praegu tooksin välja enesemääratluspädevuse, milleks on muu hulgas «suutlikkus mõista ja hinnata adekvaatselt oma nõrku ja tugevaid külgi, arvestada oma võimeid ja võimalusi; analüüsida oma käitumist erinevates olukordades; käituda ohutult ja järgida tervislikke eluviise; lahendada oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid probleeme; käituda inimsuhetes sõltumatult». Kahtlemata on tegu tervet elukaart läbivate vajalike oskustega.

Ometi ei saa noor inimene õppida tundma oma identiteeti, vajadusi ja tervislikke piire ega kaitsta oma tervist, kui temale vajalikku infot ei jagata. LGBT+ noorel, kes ei kuule tunnis talle vajalikku infot või kuuleb LGBT+ teemadest negatiivses võtmes, jääb edasises elus teadmistest puudu, halvemal juhul kujuneb temas aga arusaam, et temaga on midagi valesti, et ta on halb, et ta on teistest vähem väärt. Paraku ei ole sellisel juhul tegu õppekeskkonnaga, kus «koheldakse kõiki õpilasi eelarvamusteta, õiglaselt ja võrdselt, austades nende eneseväärikust ning isikupära». Kuna Eesti ühiskonnas on üleüldse vähevõitu avalikke positiivseid LGBT+ eeskujusid, võib noorel puudu olla raamistikust, milles mõista iseenda identiteeti, ning negatiivsel enesekuvandil on kergem juurduda.

Seksuaalsust ei pea kartma, kui sind just ei õpetata kartma

Füüsilise tervisega on tugevalt seotud ka seksuaalne identiteet. LGBT+ mõiste puudutab sugu ja seksuaalsust, kuid lisaks seksuaalkäitumisele tähendab see ka tundeid, armastust, suhete ja pere loomist ning enesekuvandt. Inimeseõpetuse ainekavas on öeldud, et õpingute tulemusena õpilane «mõistab seksuaalsuse olemust ja seksuaalse arengu individuaalsust ning teab turvalise seksuaalkäitumise põhimõtteid ja oma vastutust selles» ning «väärtustab vastutustundlikku käitumist seksuaalsuhetes ning kirjeldab seksuaalõigusi kui seksuaalsusega seotud inimõigusi».

LGBT+ õpilased on aga ise öelnud, et neile vajalikku infot LGBT+ inimeste seksuaalsuse ja seksuaalkäitumise kohta tihti lihtsalt ei õpetata ja seetõttu tunnevad nad, et ei tea piisavalt, et end selles eluvaldkonnas turvaliselt tunda. Nende olukorda võib võrrelda USA osariikidega, kus õpilastele ei räägita turvalisest seksuaalkäitumisest ja kaitsevahenditest, vaid õpetatakse, et ainus viis end suguhaiguste, soovimatu raseduse ja muu eest kaitsta on seksist keeldumine. Uuringud on tõestanud, et selline täielikul vältimisel põhinev õppemeetod ei too kaasa riskikäitumise ega teismeliste raseduse vähenemist. Vastupidi: osariikides, kus rõhutatakse seksuaalsuhetest hoidumist ning turvalisest seksist räägitakse vähe või ei räägita üldse, esineb teismeliste rasedust hoopiski rohkem.

Tulles tagasi Eesti kooli, siis kui LGBT+ teemasid koolis ei mainita, ei pruugi ka LGBT+ õpilased osata end kaitsta, enda turvalisust tagada ning ennast ja teisi austavalt kohelda. Ometi on juba kolmandas kooliastmes üks inimeseõpetuse õppe- ja kasvatuseesmärkidest see, et «õpilane mõistab seksuaalsuse olemust ja seksuaalse arengu individuaalsust ning teab turvalise seksuaalkäitumise põhimõtteid ja oma vastutust selles». Niisiis jäävad paljud LGBT+ õpilased hariduseta, milleks neil on õigus ja vajadus.

Vältimine ei muuda LGBT+ noori, vaid jätab nad üksindusse

Turvalisus on samuti laiem teema. Ei ole põhjust kahelda, et koolid soovivad oma õpilastele luua võimalikult turvalist ja õppimist soodustavat keskkonda. Selle soovi sisse mahub muu hulgas ka kiusuennetus. Ometi on erinevatel õpilastel erinevad vajadused ja kogemused, millega universaalne, kõigile ühtemoodi paikapandud lähenemine paratamatult ei arvesta.

LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuringust selgus, et LGBT+ noored kogevad vaimset ja füüsilist vägivalda just nimelt oma seksuaalse või sooidentiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu. Kusjuures vaenu ei koge nad mitte ainult kaasõpilastelt, vaid ka õpetajatelt. Isegi kui õpetaja ei ütle konkreetsele õpilasele midagi isiklikult, näitab tema suhtumine LGBT+ teemadesse, kas ta on LGBT+ noore silmis usaldusväärne ja sellest noorest hooliv täiskasvanu. Paljud LGBT+ noored tunnevad end ebaturvaliselt ka teatud ruumides, nagu garderoob ja tualettruumid, ning ainetundides, näiteks kehalises kasvatuses, mis võib omakorda viia tunnist või koolist puudumiseni, mistõttu võib õpilase haridustee katkeda.

Õpetaja üheks ülesandeks on «toetada õpilaste loomupärast soovi enda identiteedis selgusele jõuda», mis eeldab avatust, mõistmist ja turvalise keskkonna loomist. Vältimise ja halvustamisega saab vaid noorele kahju teha

Seaduse järgi on koolil kohustus tagada õpilastele turvaline keskkond, kuid paljude haavatavate noorte jaoks ei vasta see tees tegelikkusele. Samas on noortel koolikohustus, mis tähendab, et neil ei ole õigust kooliskäimisest loobuda ning nad peavad sellesse keskkonda jääma. Kui töötaja tunneb end tööl ebaturvaliselt, saab ta sellest rääkida vastutava isikuga, ning kui probleemi ei lahendata, on tal õigus ja vabadus sellelt töökohalt lahkuda. Kuid kes vastutab koolis sellisel juhul? LGBT+ inimesed on õpetajatelt kuulnud, et nad küll peavad ka keerulisemate teemade arutamist oluliseks, kuid tunnevad puudust koolijuhtide toetusest. Koolijuhid soovivad oma õpilastele küll head, kuid kardavad väljaastumisega lapsevanemate pahameele sihtmärgiks saada. Mitme intsidendi puhul on ühendust võetud haridusameti ja haridus- ja teadusministeeriumiga, kuid siis on vastused olnud lühidad ning selget vastutust noorte ees neis võetud ei ole.

LGBT+ teemad vajavad arutamist ja mõistmist terves ühiskonnas, see on ajamahukas ja suur töö. Kogu vastutust nende noorte heaolu eest ei saa panna õpetajate õlule. Ometi, viidates taas seadusele, on õpetaja üheks ülesandeks «toetada õpilaste loomupärast soovi enda identiteedis selgusele jõuda», mis eeldab avatust, mõistmist ja turvalise keskkonna loomist. Vältimise ja halvustamisega saab vaid noorele kahju teha ning jätta ta teadmatusse ajal, mil ta eriti vajab tuge ja teadmisi. Keeruliste teemade arutamisel võib aga sageli saada innustust LGBT+ ja teistelt haavatavatelt noortelt endilt, kes vaatavad iga päev kõigist takistustest hoolimata elule julgelt otsa