Doktoritöö ⟩ Hallist digilõhest pääsemiseks võiks seeniore aidata teismelised
13. september 2021, 09:17
Tallinna ülikoolis kaitstava doktoritöö autor jõudis järeldusele, et vanemaealistele digipädevuste õpetamisel tuleks teha midagi nutikamat kui lihtsalt ettenäitamine, sest nende digioskused on võrreldes noortega kehvad ja jäävad kõvasti alla ka Soome eakaaslastele.
Tiina Tambaum Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudist kaitseb 13. septembril algusega kell 10 doktoritööd «Teismelised juhendajatena interneti kasutamisoskuste kujundamisel vanemaealiste sihtgrupis» («Teenaged Tutors Facilitating the Acquisition of e-Skills by Older Learners»).
Vanemaealiste digioskused on noorematega võrreldes kehvapoolsed. Probleem ei ole ajutise iseloomuga ning see ei kao aastatega iseenesest. Lahendus saab olla õppimisvõimalus, mis on pidev ja kodulähedane. Selleks võiks pakkuda juhendaja rolli kooliõpilastele. Doktoritöös uuriti, kuidas teismelised loomulike juhendajatena digioskusi vanemaealistele õpetavad ning kas ja kuidas peaks neid selleks rolliks ette valmistama.
Euroopas on 2019. aasta seisuga 55–74-aastaste seas algtasemel digioskused vaid kahel inimesel viiest. Eestis ei kasuta Internetti 55–64aastatest 15% ja 65–74aastastest 38%, samas kui Soome eakaaslaste seas on see osakaal vastavalt 4% ja 10%. Kujunenud olukorda nimetatakse halliks digilõheks. Mida laialdasemalt on digivahendid kasutusel, seda suuremaks kujunevad erinevused eri põlvkondade kasutajate vahel. Igapäevaelus tarviliku uue tehnoloogiaga kohanemine ei ole vanemate vanuserühmade seas midagi sellist, mis toimub iseenesest. Senist olukorda digioskuste õppimisel iseloomustab mitte niivõrd õppimisvõimaluste puudumine vaid õppimise puudumine. Teiste sõnadega ei piisa sellest, et äpid ja veebikeskkonnad on kasutamiseks kättesaadavad, samuti mitte sellest, et õppimise võimalused on kättesaadavad. Oluline on küsimus, kuidas uusi oskusi omandatakse ja kuidas pakutakse juhendamist, mis viib tulemuseni ehk selleni, et õppija suudab jääda uusi oskusi iseseisvalt kasutama.
Doktoritöös «Teismelised juhendajatena interneti kasutamisoskuste kujundamisel vanemaealiste sihtgrupis» uuris Tiina Taumbaum detailselt õppimise ja juhendamise dialoogi ja keskendus selles juhendaja käitumisele, s.o juhendamisoskusteta noore pedagoogilistele võtetele. Töös püstitatakse küsimused, kuivõrd peaks teismeline juhendaja olema valmis ise määratlema õppesisu, kui ta juhendab vanemas eas õppijat madalamate internetioskuste omandamisel. Mida oleks vaja teismelisele juhendajale selgitada juhendamistehnikate kohta ning kas peaks talle eelnevalt tutvustama vanemate õppijate eripärasid. Samuti otsitakse vastust küsimusele, kuidas mõjutab teismelise loomulikku juhendamist see, kui ta on selleks iseseisvalt ette valmistunud, samuti, milliseks kujuneb juhendamine, kui juhendaja ei ole tuttav selle internetikeskkonnaga, mida ta õpetab.
«Arusaam, et inimene, kes oskab ise internetikeskkonda kasutada, oskab selle kasutamist automaatselt ka teistele edasi õpetada, on väär. Analüüsis jõudis autor soovituseni, et koduvälises õppes peaks pakkuma noorele juhendajale väljaõpet interaktiivsetest juhendamistehnikatest. Loomulik ehk väljaõppeta juhendaja kasutab interaktiivseid tehnikaid suhteliselt vähe ja ebajärjekindlalt,» leidis Tambaum ja lisas: «Olukord, kus juhendaja õpetab veebikeskkonda, mille igapäevane kasutaja ta ise on, võib juhendamise interaktiivsust veelgi vähendada. Sama tulemuse annab ka see, kui teismeline juhendaja hakkab ise omapead juhendamiseks ette valmistuma.»
Töös leiti, et teismelistele juhendajatele ei peaks rääkima vanemaealise õppija eripäradest. Selle asemel soovitab Tambaum juhendaja väljaõppes keskenduda juhendamise tehnikatele, mida kasutades on täidetud ka suurem osa vanemaealise õppimise põhimõtetest. Selliselt saab vältida põlvkondade vaheliste erinevuste rõhutamist ja vanuseliste stereotüüpide süvendamist ning seeläbi vähendada ühiskonnas vanuselise diskrimineerimise riske.
Avalik kaitsmine toimub Tallinna Ülikooli saalis M648. Kaitsmist saab jälgida ka Zoomi vahendusel.
Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Peeter Normak. Oponendid on Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikooli professor Bernhard Schmidt-Hertha ning Malta Ülikooli dotsent Marvin Formosa.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.