Kooliaasta on alles alanud ja nagu iga alguse puhul loodavad kõik, nii lapsed, vanemad kui õpetajad, et ees ootab ilus aeg. Kuid pidupäevale järgneb argipäev, mis paraku tähendab ikka veel sadade laste jaoks koolikiusamist. Parimal juhul on kius lühiajaline ja episoodiline, halvimal juhul ... Kuid, mis siis, kui oleks võimalik koolikiusamine täielikult kaotada ja kuidas seda saavutada?
Sageli on inimeste enda kogemuse järgi parimaks lahenduseks see, et nad hakkasid kiusajale ise füüsiliselt vastu ning peale seda nende jaoks olukord lahenes. Selle üle on mul muidugi hea meel – enda eest peaks oskama iga inimene seista ning kui selle abil kiusaja inimese rahule jätab, ei saa ju sellele vastu vaielda. Kuid, kui kiusatava jaoks enda eest seismisega olukord (võib-olla) laheneb, siis kiusaja motivatsioon enda käitumist parandada sellest ei muutu. Pigem otsib kiusaja uue ohvri ning kõik jätkub. Seega ei saa olla vastuseks küsimusele, kas kiusamise kaotamine koolis on võimalik, et iga inimene peaks enda eest seista oskama.
Jah, oskust enda eest seista on vaja lapses arendada. Kuid kui tegemist on kiusajast nõrgema inimesega, on füüsiliselt enda eest seismine keeruline või isegi ohtlik ning puudub garantii, et «paugu kirja panemine» olukorra kiusatava jaoks lahendab. Koolikiusamise kaotamiseks ei pea kiusatav olema see, kes muutub, vaid muutuma peab kiusaja käitumine. Selleks on vaja esmalt mõista just kiusamise põhjuseid.
Kas kiusuvaba kool on üldse võimalik?
Esitasin selle küsimuse kolleegidele ja koorus välja üksmeelne tõdemus, et koolikiusamist tõenäoliselt kunagi täielikult kaotada võimalik ei ole. Kuid miks? Kui koolikiusamise põhjused ükshaaval lahti harutada, siis peaks ju olema võimalik leida iga individuaalse juhtumi tagant põhjus, miks üks inimene teist kiusab. Olgu selleks tähelepanuvajadus, positiivsete suhete loomise oskuse puudus, staatuse tõestamine, koduse negatiivse keskkonna ülekandmine teistele inimestel või «kambavaim», siis on alati kiusajal olemas põhjus oma käitumisele.
Inimese tegevust juhib üldiselt kaks tegurit – sisemine ning välimine motivatsioon. Sisemine motivatsioon tuleneb, nii nagu nimi ütleb, meist enesest – me teeme midagi seetõttu, et see tekitab meis hea tunde (näiteks trenni tegemine). Välimine motivatsioon tuleneb aga meist väljastpoolt – õpilane pingutab hea hinde nimel ja mitte heaolutunde pärast, vaid näiteks seetõttu, et vanemad on talle positiivsete hinnete eest lubanud uue telefoni osta. Välimine motivatsioon on ka õpingutes pingutamine selleks, et koolist mitte välja kukkuda.
Teadmine sellest, mis paneb meid tegutsema on oluline, sest mõistmata põhjust inimese käitumisele, ei ole meil ka võimalik seda muuta. Kui me soovime koolikiusamisest täielikult priiks saada, peame iga kui viimase kiusaja motiivid välja selgitama ning nendest aru saama. Siin tulebki mängu eelpool mainitud sisemine ja välimine motivatsioon. Välimine motivatsioon kiusamiseks on enim levinud ühe konkreetse olukorra puhul – tahe olla kindla grupi poolt aksepteeritud või sotsiaalse staatuse säilitamine või tõstmine oma kambas. Sisemiseks motivatsiooniks võib olla enda negatiivsete tunnete ülekandmine teistele, mille abil inimene võib tunda, et ta ise nendest tunnetest mingil moel vabaneb. Selle näiteks võib tuua koduvägivalla, kus last füüsiliselt väärkoheldakse – tal puudub kodus võimalus ennast kehtestada ja valikuid teha, mistõttu võib ta tunda suurenenud vajadust seda teha koolikeskkonnas. Kuna lapsel puuduvad kodust kaasa antud oskused positiivseid suhteid luua, teeb ta seda ainsal moel, mis talle on õpetatud – läbi agressiooni. Sisemiseks motivatsiooniks võib olla ka midagi lihtsamat, kasvõi põhjendus «sest see oli naljakas», ehk soov endas head tunnet tekitada. Olgu selleks siis negatiivse emotsiooni ülekandmine teistele või positiivse emotsiooni tagaotsimine, on sisemine motivatsioon kiusamiseks midagi, mida on väga raske välja juurutada ainult keelamise ning karistusega. Loomulikult peab igal teol olema tagajärg, kuid milline, sõltub spetsiifilisest olukorrast.
Karistamise mõju on ajutine
Küll olen veendunud, et kui piirdume ainult kiusaja karistamisega, ei ole meil lootustki koolikiusamist märgatavalt vähendada, rääkimata selle täielikust välja juurimisest. Karistuse hirmuga võime me küll inimese kiusamistahte ajutiselt kaotada, kuid probleemi tuumani me sellega ei jõua – piisava aja möödudes karistuse hirm hajub ning motivatsioon kiusata muutub taas tugevamaks.
Mida peaksime siis tegema, et kiusaja «ümber kasvatada»? Kui me suudame inimese panna tahtma ise käituda paremini just sisemise motivatsiooni tõukel, siis oleme juba astunud suure sammu õiges suunas. Uuringud on näidanud, et väline motivatsioon on palju lühiajalisem ning selle mõju kestab vaid seni, kuni eesmärk on saavutatud: peale telefoni kätte saamist ei ole enam põhjust õpingutes pingutada. Sisemise motivatsiooni mõju kestab palju kauem, sest heaolutunnet on võimalik saavutada korduvalt ning see motiveerib inimest pikaajalisemalt. Seega, kui meil on inimese kiusamise tahet võimalik asendada tahtega empaatiliselt käituda just selle abil, et see tekitab talle parema tunde kui kiusamine, on sellel palju tugevam mõju.
Inimene on sotsiaalne loom ning õpib käitumist eeskuju alusel, millest ka ütlus «laps teeb nagu ta näeb, mitte nagu talle öeldakse». Üheks võimaluseks lapse käitumise sisemist motivatsiooni muuta ongi talle positiivse eeskuju pakkumine. Lasteaia- ning algkoolilastele on suurimaks eeskujuks lapsevanemad ise, seega on just neil kõige lihtsam õpetada lapsele empaatiat ning oskust luua positiivseid suhteid. Kui aga laps kogeb koduses keskkonnas vaid tülitsemist, kriitikat ning karistust, ei olegi tal võimalik omapäi aru saada, et on olemas ka teisi variante. Positiivse eeskuju andmiseks on vaja mõista, mida see täpselt tähendab. Tuleb esitada endale küsimuse «kuidas ma tahan, et mu laps käitub?» ja selle küsimuse vastusest peabki ka ise juhinduma.
Kuid mis juhtub, kui lapsevanema püüdlustest eeskuju abil lapse käitumist juhtida jääb väheks ning tekib tunne, et ükskõik kuidas ei üritaks, siis laps tuleb ikka koju märkusega, et on teist last löönud või muul moel kiusanud? Siinkohal on väga oluline koostöö lapsevanema ning koolipersonali vahel. Psühholoogi ning sotsiaalpedagoogi pädevuses on lapsele alternatiivsete käitumismustrite õpetamine, kuid neid käitumismustreid peab toetama ka kodune keskkond. Kooli tugispetsialistide ning klassijuhataja ja õpetajaga koostöös on võimalik tihti ka kõige keerulisematele olukordadele lahendus leida, kuid sellele on mitmed eeldused – olukorrast peavad olema kõik osapooled teadlikud, kool ning kodu peavad omavahel avatult suhtlema ning mis kõige-kõige tähtsam, probleemi ei tohi suhtuda kergekäeliselt.
Lapsel on noores eas vaid paar usaldusisikut, üheks neist heal juhul ka õpetaja. Liiga palju olen kuulnud laste ja praeguseks täiskasvanud inimeste käest, kuidas õpetaja või lapsevanem käskis lapsel oma mured ise ära lahendada või siis on olukord piirdunud sellega, et õpetaja ütles kiusajale paar korda «ära rohkem nii tee» ning sellega asi lõppes. Kui õpetaja või lapsevanem tunneb, et lapse käitumist üksi muuta ei saa, ongi koostöö kõikide osapoolte vahel meeletult oluline – kui keegi (ja siinkohal ei mõtle ma vaid kiusatavat), jääb oma murega üksi, on positiivse lahenduse leidmine keeruline.
Kokkuvõtteks: peame olema valmis vaatama ise peeglisse ning selgusele jõudma selles, mis on meie enda roll lapse arengul. Me peame olema ise motiveeritud last toetama, teda ära kuulama ning talle abi pakkuma enne, kui lapses tekib tahe astuda kiusaja rolli. Kui me suudame seda teha lapse arengus õigel hetkel, siis usun, et kunagi on kindlasti küsimusele, kas on üldse võimalik, et koolikiusamine täielikult kaoks, vastus jah.