Inimese tegevust juhib üldiselt kaks tegurit – sisemine ning välimine motivatsioon. Sisemine motivatsioon tuleneb, nii nagu nimi ütleb, meist enesest – me teeme midagi seetõttu, et see tekitab meis hea tunde (näiteks trenni tegemine). Välimine motivatsioon tuleneb aga meist väljastpoolt – õpilane pingutab hea hinde nimel ja mitte heaolutunde pärast, vaid näiteks seetõttu, et vanemad on talle positiivsete hinnete eest lubanud uue telefoni osta. Välimine motivatsioon on ka õpingutes pingutamine selleks, et koolist mitte välja kukkuda.
Teadmine sellest, mis paneb meid tegutsema on oluline, sest mõistmata põhjust inimese käitumisele, ei ole meil ka võimalik seda muuta. Kui me soovime koolikiusamisest täielikult priiks saada, peame iga kui viimase kiusaja motiivid välja selgitama ning nendest aru saama. Siin tulebki mängu eelpool mainitud sisemine ja välimine motivatsioon. Välimine motivatsioon kiusamiseks on enim levinud ühe konkreetse olukorra puhul – tahe olla kindla grupi poolt aksepteeritud või sotsiaalse staatuse säilitamine või tõstmine oma kambas. Sisemiseks motivatsiooniks võib olla enda negatiivsete tunnete ülekandmine teistele, mille abil inimene võib tunda, et ta ise nendest tunnetest mingil moel vabaneb. Selle näiteks võib tuua koduvägivalla, kus last füüsiliselt väärkoheldakse – tal puudub kodus võimalus ennast kehtestada ja valikuid teha, mistõttu võib ta tunda suurenenud vajadust seda teha koolikeskkonnas. Kuna lapsel puuduvad kodust kaasa antud oskused positiivseid suhteid luua, teeb ta seda ainsal moel, mis talle on õpetatud – läbi agressiooni. Sisemiseks motivatsiooniks võib olla ka midagi lihtsamat, kasvõi põhjendus «sest see oli naljakas», ehk soov endas head tunnet tekitada. Olgu selleks siis negatiivse emotsiooni ülekandmine teistele või positiivse emotsiooni tagaotsimine, on sisemine motivatsioon kiusamiseks midagi, mida on väga raske välja juurutada ainult keelamise ning karistusega. Loomulikult peab igal teol olema tagajärg, kuid milline, sõltub spetsiifilisest olukorrast.