Eripedagoogika õppejõud: kaasava hariduse kvaliteet jätab soovida
3. september 2021, 15:37
Kõik uuringud, mis tõestavad, et kaasav haridus on kasulik nii tavalapsele kui erivajadusega lapsele räägivad kvaliteetsest kaasamisest ja just sellega on meil probleeme, leidis Tartu ülikooli eripedagoogika lektor Pille Häidkind.
Häidkindi sõnul põhineb tema väide erinevate uuringute tulemuste kõrvutamisel ning tänavu jaanuaris ja veebruaris lasteaedades tema eestvedamisel läbi viidud tegevusuuringul, mis käsitles seda, kuidas saavad lasteaiarühmad erivajadustega laste kaasamisega hakkama.
Viimane suurem rahvusvaheline uuring - 2018. aasta IELSi uuring näitas, et viieaastased Eesti lapsed on lugemis- ja arvutamisoskuselt Ameerika ja Inglismaa eakaaslastega samaväärsed, eneseregulatsiooni- ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste tase on neil aga isegi kõrgem kui teistes riikides. „See on hästi positiivne ja uuringu aruandest jäi kõlama mõte, et ehk on meie PISA testide tulemused head tänu sellele, et meil on suurepärane alusharidus,“ sõnas Häidkind. Kuid see, et keskmise lapse tulemused on head, ei tähenda Häidkindi sõnul paraku seda, et sama hästi tullakse toime ka keskmisest erinevate laste ja nende vajadustega. „Seal ei ole olukord sugugi roosiline,“ tõdes ta, viidates olukorrale kaasavas hariduses. Ta lisas, et kaasamine ei ole see, kui pannakse erivajadusega lapsed teistega ühte ruumi ja püütakse neid koos õpetada. „Aeg on liikuda lihtsalt kaasamisest kvaliteetse kaasamise juurde, sest kõik lapsed väärivad head haridust,“ rõhutas Häidkind.
Õppejõu sõnul osales kaasava hariduse uuringus neli lasteaiarühma, neist kaks tavarühma ja kaks sobitusrühma, kus erivajadusega lapsed on pandud teadlikult kokku tavalastega. Uuringus kasutati erinevaid meetodeid nagu vaatlust, sekkumist, nõustamist ja koolitusi ning muutuste analüüsi.
Õpitut ei osata rakendada
Häidkindi sõnul algavad probleemid juba sellest, et mõiste „erivajadusega laps“ on alushariduses väga laialivalguv. Ta tõi näiteks, et kui õpetaja enda hinnangul oli tema rühmas kümme teistest eristuvat ehk erivajadusega last, koolivälise nõustamiskomisjoni soovitusega lapsi oli samas vaid üks ja vaatleja hinnangul võis neid lapsi olla kaks või kolm.
Vaatlejatele jäi silma ka see, et koostöö rühmades ei toiminud piisaval määral. „Rühmas oli kolm täiskasvanut ja korraga tegeles lastega vaid üks,“ märkis Häidkind. Õpetajad ise ütlesid end enim puudust tundvat konkreetsetest näidetest ja juhendamisest. „Nad tahavad, et keegi võtaks neil käest kinni ja näitaks, kuidas tema saab oma rühmas kasutada seda, mida loengus räägiti,“ sõnas Häidkind.
Samuti selgus, et praktikud ja teoreetikud räägivad erinevat keelt. „Mõisted mida meie kasutasime olid lasteaias võõras ja ka vastupidi,“ tõdes Häidkind. Ta lisas, et peamiselt pakuti erivajadusega lastele rühmades üldist tuge, ehk sellist tuge, mis ei eelda eripedagoogilist kompetentsi.
Pisitasa paremaks
Samas on võrreldes näiteks 2014. aastaga, mil samuti kaardistati kaasava hariduse olukorda lasteaedades, asi siiski paranenud. Häidkind tõi näiteks, et kui siis mõisteti kaasava hariduse all muudatusi ruumis, näiteks mööbli liigutamist ja erivajadusega arvestamist suhtlemisel, siis nüüd toodi rohkem välja ka muudatusi õpetamisel.
Selle kohta, kui palju uuringust, mis hõlmas ka koolitusi ja nõustamist, osalenud lastaeadadele kasu oli, arvas Häidkind kasu oli, sest osalejad arvasid, et nad said teadmiseid ja tarkuseid juurde. Uuringu ajal sõlmiti ka 12 kokkulepet, mida rühmad pidid täitma. Häidkindi sõnul saatis lasteaedu edu seitsmel juhul ja viis tegevust ei toonud loodetud tulemust.
Uuringut „Kaasava hariduse edendamine lasteaiarühmatasandil“ tutvustati augusti lõpus Tartus toimunud Pedagogicumi hariduskonverentsil.