Mida on arvanud tulevane president Alar Karis haridusest (1)
3. september 2021, 09:29
Vastselt presidendiks valitud Alar Karise avalikkuse ette jõudnud mõtted haridusest pärinevad peamiselt ajast, mil ta oli Tartu Ülikooli rektor, ehk keskmiselt kümne aasta tagusest ajast ja puudutavad peamiselt kõrgharidust. Samas on nii mõnedki siis tõstatatud teemad praegu sama aktuaalsed ja teiste puhul saab hinnata, kui täppi toonased hinnangud läksid.
Karise 2008. ja 2009. aastal kirjutatud arvamusartiklitest selgub, et ta oli seda meelt, et haridus rikub matsi ära küll, sest kõrgem palk on garanteeritud isegi siis, kui inimesel ülikool mingil põhjusel pooleli jääb.
«Teatavasti on kõrghariduse osakaal viimastel kümnenditel sedavõrd plahvatuslikult kasvanud, et ainuüksi kõrgharidusest ei pruugi piisata, et tööjõuturul läbi lüüa, kuid ilma selleta on väljavaated head töökohta saada hoopis kasinad. Järelikult, mida haritum on rahvas, seda enam on lootust, et ta iseendaga toime tuleb ja vähem töötukassat koormab,» leidis Karis Postimehes ilmunud arvamusartklis. Ta lisas, et meeldib see või mitte, «kõrgharidus on ammu kaotanud oma elitaarsuse ja muutunud massihariduseks».
Eesti vajab rohkem doktoreid
Karis oli arvamusel, et Eesti ühiskond vajab üha enam doktorikraadiga asjatundjaid ja eesmärk peaks olema, et doktorikraad oleks elementaarne kõrgemate riigiametnike ja ka eraettevõtluse tippspetsialistide puhul.
Võistlus selle üle, kes teab paremini, keda täpselt ja kui palju koolitada, oli Karise hinnangul aga juba ette kaotatud, sest: «Nii nagu kolm aastat tagasi ei osanud me prognoosida, kui palju ehitajaid praegu vaja on, nii ei oska me ilmselt täpselt ennustada, mitu geenitehnoloogi, semiootikut, arhitekti, ärijuhti, koorijuhti või hingehoidjat läheb meil tarvis viie aasta pärast. Samas ei ole ilmselt kellelgi õigust väita, et neid üldse vaja ei ole, ja piirata jõumeetoditega noorte võimalusi vastavaid erialasid omandada.»
Massikõrgharidust eitamata oli Karis ometi veendunud, et klassikalisi ülikoole on Eestile vaja vaid ühte ja selleks saab olla Tartu Ülikool. Ta tõdes 2009. aastal Päevalehele antud intervjuus: «Tartu Ülikoolist mööda jalutamine tekitab sootuks teise tunde kui Narva maanteel või Mustamäel jalutamine. See ei ole kellegi kohta halvustavalt ütlemine. Seda ei saa eitada isegi need, kes pole siin kunagi õppinud.»
Kõigi koht ei olegi ülikoolis
Karis oli arvamusel, et elitaarsust ei tohi ülikoolilt siiski täiesti ära võtta ja «ülikool ei saa olla koht, kus käiakse sisse-välja, jalgu pühkimata». Ta tõdes, et gümnaasiumilõpetajate arvu vähenemine tähendab, et ülikoolidel võib tekkida kiusatus vastu võtta kõik, kes ülikooli astuda soovivad. Selle kohta arvas Karis: «Iga rakenduskõrgkool ei pea kohe olema universitas. Võib ju olla parim rakenduskõrgkoolide seas. Muidu avastavad lõpuks ka kutsekoolid, et tahaks hakata doktoriõpet andma.»
Karis leidis siis, et ülikooli uste liiga laialt avamine tekitaks pettumuse neis, kes tahavad ja väärivad parimat. «Kui noored pettuvad ja me ei suuda Eesti riigis anda kuskil parimat tehnoloogilist haridust, kuskil parimat akadeemilist haridust, vaid kõik on ühtlane keskmine, siis hakkavad tudengid välismaale õppima minema. See on hukatus.»
Emakeelne ülikool peab jääma
Ideed, et Eestis polekski ülikooli vaja ja head haridust saab maailmatasemel välismaa ülikoolidest, Karis ei toetanud. Postimehele kirjutatud arvamusloos leidis ta, et «kus mujal veel saaks tegelda eesti keele, ajaloo, kultuuri, looduse, inimgeograafia või keskkonna probleemidega kui eesti ülikoolis. See on iseenesest mõistetav seisukoht ka siis, kui teadusraha nappuses oma ja võõra mõiste venima kipub».
Ülikooli ühe kandvama rollina nägi Karis siis ülikooli kui teadusliku maailmavaate esindajat, mille teaduslikult põhjendatud sõnal peab olema kaalu. «Ei saa ega tohi oma põhjendatud seisukohti välja ütlemata jätta ka siis, kui see läheb vastuollu levinud hoiakute või poliitiliste suundumustega. Ülikooli roll on analüüsida ühiskonna vajadusi, näidata suunda ja lahendusteid, mis on kõrgemal poliitilistest kemplemistest või parajasti võimul olevate parteide suvast,» leidis Karis.
Probleemide lahenduseks pakkus Karis toona: «Kvaliteetse ja sisukama ülikoolihariduse nimel on põhjust töötada välja ülikoolide ühiseid õppekavasid, rakendada õppejõudude ristkasutust, koolitada õppejõude teiste riikide ülikoolide juures jne.»