Ülestunnistus: olen sõltlane

Loengusaalid kutsuvad. Foto on illustratiivne. Foto: AFP / Scanpix

Minu nimi on Agnes ja ma olen sõltlane, ma olen sariõppur. Õnneks ei ole minu sõltuvus otseselt kellelegi kahjulik ja rohkem saab üles lugeda selle sõltuvuse häid kui halbu külgi, kuigi on ka viimaseid, aga neist veidi hiljem.

See algas hiilimisi ja vaikselt, nagu ikka sõltuvused algavad. Nüüdseks on olukord aga selline, et viimase, umbes kaheksa aastaga olen õppinud ühes ülikoolis esimesest kursusest magistrikraadini, omandanud kutsekoolis oskuseriala, lisaks olen käinud paljudel kursustel ja koolitustel. Kui mõned välja tuua, siis on nende seas olnud ukulele ja kitarrikursused, õpetajatele mõeldud e-koolitus „Nüüdisaegne õpikäsitus“, kogukonnagiidide lühikursus, portreefotograafia, mardipäevatavade ja muhu susside tallutamise koolitus ja veel riburada muid õppimisi, kus aga võimalus avanes ja midagi põnevat õppida pakuti.

Nüüdki, kui suvi on lõppemas, tunnen taas rahutust ja kiikan erinevaid õppimisvõimalusi. Kas minna ülikooli uut eriala õppima või piirduda mõne kursusega: näiteks pitsaahjuehituse või vanamööbli restaureerimisega. Lappan erinevaid koolitusi ja tunnen valget kadedust, kui mu ülikooli kursuseõde teatab, et läheb Kuressaarde kondiitriks õppima.

Põhjus on lihtne: täiskasvanuna õppimine on midagi hoopis muud kui lapsena või verinoorena, kus kool oli pigem kohustus ja pikisilmi sai oodatud päriselu algamist. Nüüd on õppimine teadlik valik ja tahe õppida tuleb enda seest. Ja kui veel õppimisega kaasneb eduelamus, siis see tekitab lausa füüsilise heaolutunde. Kool (ükskõik, kas ülikool, kutsekool või mõni kursus) pakub suurepäraseid võimalusi olla usin, tark ja tore. Argielus ei ole täiskasvanutel eriti palju neid hetki, kus nad saavad piinlikust tundmata - ilma, et see tunduks eputamiseta – näidata, mida nad teavad, mida uut on selgeks saanud ja siis selle eest kiita saada. Koolis on see normaalne.

Samamoodi on lahe ja normaalne ahastada koos kaaslastega, et tähtaeg läheneb, aga see või too koolitöö on veel tegemata, see tekitab mõnusa kuuluvustunde. Õppiv täiskasvanu saab südamerahuga ka mängida. Ma ei tea küll, kas füüsika või molekulaarbioloogia loengutes mängitakse, aga miks ka mitte: kõike saab õppida läbi mängu. Ise olen mänginud üsna mitmes aines. Ja muide, mängides jääb õpitu eriti hästi meelde. Omaette suur väärtus on õppimise juures seegi, et igas koolis, kus olen käinud, olen leidnud eest uusi inimesi, keda hinnata ja imetleda. Maailm püsib nii pidevalt avara ja uuena.

Mis siis selles üldse halba saab olla? Näiteks see, et tähtis on hoida tasakaalu. Õppimine õppimise pärast võib olla osa elust vaid teatud määral, mitte täita kogu elu. Nagu iga hobi, olgu selleks triatloniks valmistumine, kalapüük või õppimine, doseerimine peab olema mõistlik ja mõõdukas. Ja veel, õppides saab kole hästi aru, kui palju on seda, mida ei tea ja mida ei jõuagi teada saada. See teeb veidi kurvaks, nagu ka see, et mina ei ole see õnnelik, kes oleks juba kolmeaastaselt teadnud, et minu kutsumus on ooperilaul või entomoloogia. Ei, ma ikka veel otsin ja kardetavasti jäängi otsima. Kuid õppimise heade külgedega võrreldes on need siiski pisasjad. Ja kui veel sõltuvustustest rääkida, siis psühholoogide väitel läheb sõltuvus ühest põlvkonnast teise edasi, kuid mitte alati samal kujul, see muudab sisu ja vormi ja nii võib-olla süvausklike lastel probleeme alkoholiga, alkohoolikute lastel esineb raskekujulist töönarkomaaniat või suhtesõltuvust ja nii edasi. Seega, kui oht olla millestki sõltuvuses on juba geenidesse sisse kirjutatud, siis tasub ehk teha teadlik valik ja valida saadaolevaist sõltuvustusest parim, ehk miks mitte sõltuvus õppimisest.