E, 5.12.2022

Aasia ülikoolid on tõusuteel. Mida see tähendab maailmale

Haridusportaal
Aasia ülikoolid on tõusuteel. Mida see tähendab maailmale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Hongkongi Hiina ülikooli tudengid. Pilt on illustreeriv
Hongkongi Hiina ülikooli tudengid. Pilt on illustreeriv Foto: SCANPIX

Igal aastal maailma ülikoolide edetabeleid koostava Times Higher Education World University Rankingsi väljaannetes on lääneriigid järjest oma positsioone kaotamas, samas kui ida liigub kiiresti tõusvas joones, kirjutatakse maailma majandusfoorumi veebilehel weforum.org ilmunud artiklis.

2016. aastal jõudis maailma 200 parima hulka vaid kaks Mandri-Hiina ülikooli. Nüüd on see arv seitse – eesotsas Pekingi Tsinghua ülikooliga, mis jõudis tänavu esimest korda maailma kahekümne tippülikooli hulka.

Samal perioodil on Hongkongi ülikoolide esindatus tõusnud kolmelt viiele ja Lõuna-Koreal neljalt seitsmele. Singapuris asub ka üks maailma kiiremini arenevaid ülikoole, Nanyangi tehnoloogiaülikool, mis on nüüd maailma 50 parima seas ja mida asus juhtima USA Rahvusliku Teadusfondi direktor Subra Suresh.

Weforumi artikkel selgitab, et maailma ülikoolide edetabel põhineb enam kui 13 miljoni teaduspublikatsiooni analüüsil ja enam kui 22 000 teadlase küsitlusel üle maailma. Tulemus on ühene: Aasia on viimase viie aastaga suurendanud oma esindatust tippülikoolide edetabelis peaaegu kolmandikuni (32 protsenti). 2016. aastal oli see veidi üle veerandi kõigist reastatud ülikoolidest (26 protsenti). 

Talendid jäävad koju

Teadmistepõhisust hindavad ja tugeva majandusega USA, Ühendkuningriik ja Lääne-Euroopa domineerivad küll endiselt nimekirja tipus ja juhivad ka üldise esindatuse poolest, kuid alates 2016. aastast on Ühendkuningriik kaotanud viis ülikooli maailma 200 parima hulgast ja USA kolm.

Covid-19 pandeemia võib jõuvahekordade muutusele veelgi kaasa aidata, kuna see jätab lääne ilma rahvusvahelistest talentidest. Nimelt on aastakümneid ambitsioonikad ja andekad Aasia riikide üliõpilased suundunud haridust omandama läände ning toetanud lääne kõrgharidust mitte ainult õppemaksude näol vaid ka oma teadus- ja uurimustöödega. See tendents oli pöördumas juba enne pandeemiat, sest eriti Hiina püüdis oma talente koju tagasi meelitada, kuid pandeemia on seda muutust veelgi kiirendanud.

Weforum vahendas Hongkongi Hiina ülikooli asekantslerit Rocky Tuani, kes ütles tänavu juunis toimunud Times Higher Education Asia University tippkohtumisel, et läänesuunalist üliõpilaste voogu ootab ees «väga dramaatiline langus». Ta nimetas selle põhjustena nii reisipiiranguid kui ka ksenofoobiat ja kasvavat Aasia-vastasust läänes, millele on vastukaaluks idamaade kiire areng ning seda mitte üksnes majanduses, vaid ka hariduse valdkonnas.

Samal ajal, kui lääne ülikoolid on hädas sissetulekute vähenemise ja koondamistega, suurendavad Aasia riigid eraldisi haridusele. Näiteks Mandri-Hiinas kasvas kõrghariduse eelarve ajavahemikus 2019–2020 lisaks varesematele mahukatele investeeringutele veel 12 protsenti. Lisaks Hiinale ulatuvad mitme teise Aasia riigi kulutused haridusele eurodeks ümberarvestatult kümnetesse miljarditesse.

Noorte ülikoolide võidukäik

Juunis avaldatud kõrghariduse andmed näitavad lisaks seda, et maailma dünaamilisemad ja põnevamad noored ülikoolid asuvad valdavalt Ida-Aasias.

The Young University edetabelit, kus on loetletud ainult alla 50-aastased asutused, juhib 1991. aastal asutatud Singapuri Nanyangi tehnoloogiaülikool. Esikümnesse kuulub ka kolm Lõuna-Korea ülikooli.

Eeltoodu peaks panema helisema lääneriikide häirekellad, sest geopoliitiline hierarhia maailmas on tihedalt seotud teaduse- ja tehnoloogia valdkonnaga.

Artiklis viidatakse Oxfordi ülikooli ülemaailmse kõrghariduskeskuse teaduri Xin Xu THE s ilmunud artiklile, kus ta tõi välja, et Hiina on teaduse ja tehnika valdkonna publikatsioonide arvuga USAd tegelikult juba edestanud.

Maailma majandusfoorumi artiklis küsitakse, milline peaks siis olema Lääne vastus, ja tuuakse ära Xu arvamus, kus ta nimetab suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevuse infrastruktuuri, aga ka alandlikkust.

«Ida mõistab läänt paremini kui vastupidi,» kirjutas ta. Xu leiab, et lääs ei ole tundnud ida vastu piisavalt huvi, ega ole pidanud vajalikuks muust maailmast õppida. Samas on ida läänt hoolega jälginud ja oma õppetükid korralikult ära teinud.

«Päike võib idas tõusta, kuid paistab kogu maailmas,» kirjutas Xu. «Ida tõus seab tõesti kahtluse alla lääne praeguse ülemvõimu, kuid see ei tohiks tähendada lääne valitsemise asendamist ida valitsemisega. Selle asemel peaks olema koostöö ja mitmekesine üleilmne kõrgharidus.»

Märksõnad
Tagasi üles