/nginx/o/2021/07/14/13915736t1h36e7.jpg)
Tõenäoliselt ei ole Eestis just palju koole, mille vilistlased räägivad oma õpingutest, õpetajatest ja kooli üldisest sisekliimast ainult ülivõrdes ning veelgi enam – on asunud ise samasse kooli õppejõuna tööle. Just sellist kogemust jagavad Järvamaa Kutsehariduskeskuse (JKHK) lõpetajad-õpetajad Kai-Riin Pavljutšok, Kristjan Reino ja Veiko Vahesalu.
Müügikorraldaja eriala lõpetanud Kai-Riin elab Tallinnas ja tahtis tegelikult esmalt sama ala pealinnas õppida, kuid ei leidnud sobivat õppevormi. „Uurisin edasi ja sõelale jäi Järvamaa Kutsehariduskeskus, mis oli tegelikult vaid tunnikese autosõidu kaugusel ning pakkus sessioonõpet. Ma ei ole kordagi kahetsenud – väga hästi läbimõeldud õppekava, palju praktikat, suurepärased õppejõud nii omast koolist kui ka väljastpoolt. Kõige põnevam oligi kuulata erinevate inimeste kogemusi.”
Lisaks kiidab Kai-Riin vahvat tutvusringkonda, mis kooli ajal tekkis ja kellega tänini aktiivselt suheldakse. „Pärast tunnistuse kättesaamist on minu tööelu liikunud sõna otseses mõttes ülesmäge. Olin varasemalt suhteliselt tagasihoidlik ning vaikne tüüp ega kujutanud end ettegi teiste ees rääkimas või veel vähem mingitel võistlustel osalemas. Kuni ühtäkki leidsin end müügikorraldaja Noore Meistri võistlustelt, mis andis meeletult julgust ja esinemisosavust. Eelmisel aastal tulin „Eesti parim teenindaja 2020” võistlusel kolmandaks ning Tallinna arvestuses esimeseks – ma ei oleks iial varem osanud arvata, et võiksin üldse seal osaleda! See kõik on tänu oma koolile.”
/nginx/o/2021/07/14/13914775t1h4bd0.jpg)
Kai-Riin toob veel välja ühe pealtnäha mitte nii ägeda, kui kogemusliku ja tänaseni heldima paneva seiga: „Mul juhtus koolis käies jalaga õnnetus ning pidin ligi pool aastat karkudega käima. Aga kui uskumatult vastutulelik oli kogu kool, õpetajad ning minu kursusekaaslased, kes aitasid, toetasid, tõstsid ja kandsid mind!”
Pärast kooli lõpetamist on Kai-Riin andnud ka ise mõned klienditeenindaja ja müügikorraldaja motivatsiooniloengud ning kiidab, et selline asi on super hea kogemus – kuigi motiveeriv peaks klassi ees olema tema, tunneb ta, kuidas kuulajad hoopis teda motiveerivad.
Hobuhooldaja kutsekeskhariduse ja põllumajanduse kutsehariduse erialad lõpetanud Kristjan Reino töötab sisuliselt kahel kohal: oma talus Ida-Virumaal ning samuti koolis veisekasvatuse õpetajana. Lisaks kuulub ta Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi, olles sellest suveks ka seltsi juhatuse liige. Kristjan peab väga oluliseks praktilise töömaailma ühendamist haridusega. „Järvamaale tulin kohe pärast põhikooli lõppu hobumajandust õppima. Meil on kodus alati hobused ja veised olnud ning tahtsin oma tuleviku siduda loomadega. Särevere on selleks parim koht, sest siin on olemas nii õppelaut kui ka tall. Lõpetasin kolme aastaga hobuhooldaja eriala 4. taseme ning seejärel asusin kohe üheaastasesse õppesse veisekasvatust õppima,” meenutab Kristjan.
/nginx/o/2021/07/15/13917973t1h35c3.jpg)
Ühe praktilise tunni ajal laudas tuli kursuseõega pooljuhuslikult jutuks, et kelleks lapsena sooviti saada ning Kristjan avaldas, et tema unistas tegelikult loodusõpetuse õpetaja erialast ning et ega ta seda mõtet ole maha matnud – nii 60+ vanuses võiks ju noortele oma kogemusi ja teadmisi jagada. „Kõrval seisev õppejõud kuulas meie juttu pealt, haaras kohe mu lausest kinni ning juba järgmisel päeval kutsus juhtõpetaja mind õpetajaametit proovima,” muigab mees, kel tol hetkel oli isegi veel kaitsevägi läbimata. Pärast armeeteenistust, aastal 2019 alustaski ta veisekasvatuse eriala õpetamisega ning seda nii põhikoolile kui ka täiskasvanud õppuritele.
„Esimesel aastal olin ikka suhteliselt ebakindel, et kas ma oma nooruse tõttu sobin üldse õppejõuks. Aga mida aeg edasi, seda enam mõistan, et see ongi mu kutsumus. Ühelt poolt meeldib mulle õpetada ja teisalt just põllumajanduse eriala, sest see on hingelähedane,” räägib Kristjan. „Lisaks väike vaheldus ning alternatiiv minu tööle taluettevõttes, kus kasvatame lihaveisi. Kunagi ei tea ette, kuidas väiketalul läheb ning seega on ju suurepärane, et mul on olemas alternatiivne amet.”
Kuigi õpetajana läbib Kristjan erinevaid koolitusi, tahaks ta meelsasti veel Järvamaa Kutsehariduskeskuses mõnda eriala omandada. „Kui vaid aega oleks, siis huvitaks mind loomaarstiabilise, linnu- ja lambakasvatuse teemad... Aga hetkel olen rahul elukesteva õppega, sest õpetajana pead olema valmis pidevateks muutumisteks ja enesearenduseks. Tänu sellele, et olen praktik-tegevettevõtja, suudan ka igapäevalu puudutavaid küsimusi paremini edasi anda.”
/nginx/o/2021/07/14/13914777t1hada2.jpg)
Veiko Vahesalu lõpetas kalakasvataja 4. taseme eriala 2017. aastal ning kuna ta on tööl koolis alates 2015. aastast, sattuski ta ka edasi õpetama vastavat eriala. Täna töötab ta kutsehariduskeskuse kalanduse eriala juhtõpetajana/praktikajuhendajana. JKHK kalanduse praktikabaasiks on RAS ehk korduvkasutusega vesiviljeluse süsteem, sisetingimustes vesiviljelussaaduste kasvatamine.
Varasemalt on Veiko lõpetanud Eesti Maaülikoolis mehhaniseerimise eriala mehaanikainsenerina, töötanud päästeametis päästjana ning maksu- ja tolliametis inspektorina. Lisaks on ta viimased 20 aastat töötanud tolliagendina oma firmas.
„Järvamaa kooli juures meeldib mulle väga see, et õppe- ja praktikabaas on kaasaegsed. Kool on õppija suhtes väga paindlik ja arvestab õpilase vajadusi. Õpilaskodud on kaasaegsed ja turvalised. Eriala õpetavad oma ala spetsialistid,” loetleb Vahesalu. „Koolis õppimise ajal tekib kaasõpilastega selline hea klapp, et lahkudes ehk siis pärast lõpuaktust tekkis selline tühi tunne, et kas tõesti on kõik läbi ja me ei saagi enam kokku. Õnneks olen ma koolis edasi ja meid saab külastada.”
Ta lisab, et Järvamaa Kutsehariduskeskus meeldib talle just oma erialarohkuse ja õpilaste arvu poolest – tegemist on väikese kogukonnaga. Ja õpetamise poolelt on tore anda teistele edasi oma teadmisi ja kogemusi.