Postimees on kõigi Eesti gümnaasiumide jaoks ette valmistanud meediapädevuse kursuse tunnimaterjalid. Meiega koos saate - nii õpilased kui ka õpetajad, aga miks mitte ka kõik teised huvilised - läbida ühe tervikliku gümnaasiumi meediapädevuse valikkursuse.
Kursus põhineb ainekaval «Inimene kaasaegses teabekeskkonnas».
24. ja 25. tund sellest kursusest on pühendatud suunatud kommunikatsiooni eesmärkidele ja taotlustele. Teemat avab suhtekorraldaja ja endine minister Janek Mäggi, keda küsitleb Maia Klaassen.
Suhtlus ei ole kunagi asi iseeneses, vaid sel on alati olemas mingi põhjus. Kommunikatsioon taoleb alati mingit muutust ning mõjutab inimeste mõtteid või käitumist.
Meile helistav müügiagent ei tee seda üldjuhul selleks, et meie käekäigu kohta küsida; kaubanduskeskuse ees olev poliitik ei anna meile pastapliiatsit selleks, et ta arvab, et meil on see puudu või postkastis olev paber, mis räägib koerte varjupaiga muredest, ei ole pandud sinna pelgalt selleks, et me saaks nende murest teada. Esimene neist tahab meile müüa mõnd toodet. Poliitik tahab, et me tema poolt valimistel hääletaks ning koerte varjupaik jagab oma muret lootuses, et me asume seda rahaliselt annetusega toetama.
Tähelepanu killustumisega ja tähelepanu taotlejate arvu kasvu ning igapäevaste suhtlussündmuste hulga pideva suurenemisega on vaja üha põhjalikumalt ja täpsemalt tuvastada kommunikatsiooni eesmärk ja motivatsioon.
Eeldusel, et tähelepanul on järjest kasvav väärtus, tasub alati küsida, miks ma seda infot saan ning kes ja miks minuga suhtleb. Tasub mõelda ka sellele, kas minu käest tahetakse midagi saada?
On selleks raha, hääl valimistel, toetus kodanikuna mõne huvigrupi projektile, ligipääs minu tutvusringkonnale ja nende tähelepanu?
Asja teeb keerulisemaks see, et selliseid eesmärke püütakse sageli varjata, maskeerida millekski muuks või püüda näidata ebaolulisena.
Mitmel juhul on kommunikatiivsed eesmärgid lihtsasti tuvastatavad ning need on mõistetavad selle vormist lähtuvad. Näiteks müügiinimesed kaubanduskeskuses on seal üldjuhul väljas firma logodega kaetud ajutise lauaga; poliitik, kes meid poe ees kõnetab, kannab üldjuhul erakonna värvides riideid, ega püüagi varjata, et ta kuulub erakonda ja poliitik on.
Probleemseks läheb asi siis, kui me jõuame erinevate huvigruppide ja nende poolt kaitstavate huvidega.
Nähes murelikke kodanikke kogumas allkirju mõne järjekordse tehase rajamise vastu, võib jääda mulje, et tegemist ongi selle piirkonna kodanikega, kes ei taha, et nende elukeskkond oluliselt tehase tekkimisega muudetud saaks.
Kes need «murelikud kodanikud» tegelikult on?
Sellised aktiivsed kodanikud võivadki olla seltskond murelikke inimesi, kuid me ei peaks kunagi vaikimisi võtma neid sellistena. Alati tasuks küsida, et kes nad on, mis on nende motiiv ning kas see on alati siiras ja murest tingitud, või on tegemist konkureeriva tehase omanike poolt käivitatud algatusega, et enda investeeringut kaitsta ja võistleja juba eos lämmatada.
Selline kahtlemine ei ole ülepaisutatud ning alati on soovitav püüda jõuda tegelike motiivide ja eesmärkideni, liiatigi kui sellist praktikat on maailmas korduvalt kasutatud ning sellisele tegevusele on isegi termin omistatud – astroturfing.
Astroturfing tähendab tegevust, kus kunstlikult on tekitatud näiline huvigrupp või seltskond aktiviste, kes ühiselt ja häälekalt mõne algatuse poolt või vastu sõna võtavad. Ometigi aga ei ole tegemist ühist mure jagava suure hulga aktiivsete inimestega, vaid algatuse poolt või vastu oleva üksiku inimese või pisikese seltskonnaga, kes on rahaga või muul viisil pannud avalikkuse ees suurema hulga inimesi kunstlikult oma muret „etendama“. Eesmärgiga sellise aktsiooniga tõmmata tähelepanu ja veel suuremat ühiskonna osa algatuse poolt või vastu häälestada.
Inimeste tähelepanu on väärtus ning seda ei tasu lasta lihtsameelselt ärakasutada.
Teksti koostas Priit Talv