Postimees on kõigi Eesti gümnaasiumide jaoks ette valmistanud meediapädevuse kursuse tunnimaterjalid. Meiega koos saate - nii õpilased kui ka õpetajad, aga miks mitte ka kõik teised huvilised - läbida ühe tervikliku gümnaasiumi meediapädevuse valikkursuse.
Kursus põhineb ainekaval «Inimene kaasaegses teabekeskkonnas».
30. ja 31. tund sellest kursusest on pühendatud propagandale. Teemat avab fotograaf Kaupo Kikkas, keda küsitleb Maia Klaassen.
Foto ja videovahenduskeskkonnad koguvad populaarsust. Youtube, Instagrami ja Snapchati kõrvale on tekkinud TikTok ning on selge, et areng on suunatud visuaalse materjali loomise ja jagamise peale.
Erinevalt tekstis ei eelda pildi vaatamine ja seal oleva sõnumi «lugemine» selle tegijaga sama keele rääkimist. Pildist saame aru sõltumata sellest, mis keeles rääkis selle tegija. Pildi kaudu on võimalik rääkida kõigest sekunditega ära pikk lugu ning emotsiooni tekitamiseks ei pea looma pikki kirjeldusi.
Öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Sel ütlusel on järjest rohkem tõsi taga. Üha kiirenevas maailmas tarbitakse meediat läbi piltide, kuna need võimaldavad kiirelt mõista lugu või sõnumit, mida öelda tahetakse. Seda juhtub nii ajakirjandust tarbides, aga ka sotsiaalmeediast info saades.
Kuidas on aga lood pildil oleva info tõesuse või selle kontrolliga?
Kas pildil olev info on alati tõene ning see lugu, mida meile seal räägitakse ja mida uskuma hakkame, alati korrektne. Piltide, videote ja muude visuaalsete materjalide kaudu räägitakse üha rohkem lugusid ning nii, nagu on kasvanud kujutiste kasutamine loo jutustamisel on kasvanud ka kujutistega manipuleerimise hulk.
Instagramist rääkides on avalik saladus, et sealt nähtav elu ei ole väga sageli see, mida postitaja igapäevaselt elab. Fotod on lavastatud, ilustatud ja poseeritud ning kuigi me enamus seda teame, võtakse ikkagi ka seal olevat «lugu» eeskujuna ning see annab juba tagasilööke.
Esitatav visuaal on alati kellegi valik
Pildid ei ümbritse meid mitte ainult Instagramis või Snapchatis. Nende kaudu räägitakse meile lugusid ka ajakirjanduses ja mujal sotsiaalmeedias ning see, mida meile paista lastakse on alati kellegi valik. Olgu selleks valijaks siis ajakirjanik, meediaväljaande toimetaja või pildi teinud fotograaf.
Fotode kohta saab öelda, et neutraalset kaamerapilku ei ole olemas. Kujutist jäädvustav kaamera on alati suunatud ehk selle, mida ja kuidas meile näidatakse on alati keegi meie eest otsustanud ning see otsus on alati kantud mingist veendumusest, millest me pilti vaadates osa saame.
Kas ajakirjandusliku loo juures oleval pildil on üldse loo sisuga seos?
Kui jätta kõrvale pildiline jutustamine meelelahutuslikul eesmärgil, mis sageli kipub olema manipulatiivne, on suurem probleem siiski seotud uudislugude või sotsiaalmeedia postituste juures kasutatud piltide. Lugude rääkimise juures on pildi valik, selle sisu ning ka vorm ülioluline, kuna paljud ei pruugi lugeda pealkirjast või selle juurde lisatud fotost kaugemale.
Pilti vaadates me ei mõtle ülearu sageli, kes, miks ja millal selle pildi tegi ning mida fotograaf meile sellega öelda tahtis. Kas pildil on räägitava uudisega üldse mingi seos või on see tehtud 10 aastat varem ning valiti uudise juurde, kuna sobis sinna visuaalselt.
Uudise juurde valitud pildiga saab anda loo lugejale eelhäälestuse, rääkida topeltlugu, aga ka mõjutada loo sisu uskuma või mitte uskuma.
Teksti koostas Priit Talv
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)