Postimees on kõigi Eesti gümnaasiumide jaoks ette valmistanud meediapädevuse kursuse tunnimaterjalid. Meiega koos saate - nii õpilased kui ka õpetajad, aga miks mitte ka kõik teised huvilised - läbida ühe tervikliku gümnaasiumi meediapädevuse valikkursuse.
Kursus põhineb ainekaval «Inimene kaasaegses teabekeskkonnas».
22. ja 23. tund sellest kursusest on pühendatud sellele, kuidas käib võitlus tähelepanu pärast: tähelepanu saavutamisest on saanud ellujäämisvõitlus, millest võtavad osa kõik ühiskonna osad, alates kaupmeestest ning lõpetades riigiga. Infokülluse nõiaring – mida rohkem on infot, seda rohkem on vaja selle seest eristuda. Teemat avab loovagentuuri Utopia loovjuht Alvar Jaakson. Teda küsitleb Maia Klaassen.
Aastasadu toimis meediamudel, kus üks oli info andja ning ülejäänud info tarbijad. Meediakanaleid oli suhteliselt vähe ning info jagamise struktuur paigas. Tehnika arengu, nagu näiteks trükipressi, raadio või televisiooni tekkimisega, suurenes hüppeliselt jälgijate hulk, kelleni ühe korraga jõuda.
Mudel tegi aga kardinaalse muutuse läbi interneti meediakeskkonnaks saamisega. Me kõik jäime küll info tarbijateks, aga tekkis juurde võimalus saada ka info andjateks ning seda võimalust kasutatakse ühe rohkemate poolt.
Info andjate hulk kasvas sadu ja tuhandeid kordi ning see tõi endaga kaasa olukorra, kus meil kõigil oli võimalus saada enda peale mingi hulga inimeste tähelepanu ning jagada nendega oma sõnumit. See aga omakorda killustas tähelepanu. Näiteks, kui ühte meediaväljaannet jälgis 200 000 inimest, siis nüüd jälgivad need 200 000 inimest nüüd sadu ja võib-olla tuhandeid erinevaid infokanaleid.
Muutus tõi endaga kaasa tähelepanuühiku olulise pisenemise – mida rohkem on info andjaid, seda vähem on tõenäoliselt ühel konkreetsel info andjal korraga jälgijaid. Üha vähemaks jääb selliseid 200 000 inimese tähelepanuga kogumeid ning tuleb hakata tegelema iga inimeseni jõudmisega sellest 200 000 pealisest kogumist ehk tähelepanuühik on langenud iga üksiku inimese tähelepanuni.
Täheleapnust on saanud väärtus
Selline areng on toonud endaga kaks muutust – tähelepanust on saanud väärtus, millest meil kõigil on võimalik kasu saada ehk inimene, keda teised jälgivad, saab võimaluse seda endal olevat tähelepanu edasi müüa ning selliseid inimesi on tekkinud enneolematu hulk. Sellel põhineb kogu tänane suunamudijate olemus.
Teisalt, aga on tähelepanu vahendajate hulga hüppelise kasvuga järjest raskem tähelepanu pälvida, et selles massis teistest eristuda. See käib kõigi kohta, kes oma sõnumit inimesteni viia soovivad, olgu sellest siis tooteid pakkuvad firmad, poliitikud, muusikud, sportlased, aga ka näiteks riigid ja riigiasutused.
Infokülluse nõiaring
On tekkinud infokülluse nõiaring – mida rohkem on infomüra, seda raskem on selle seest välja paista ning eristuda. Tähelepanu saavutamisest on saanud „ellujäämisvõitlus“, millest võtavad osa kõik ühiskonna osad, alates kaupmeestest ja lõpetades riigiga.
Tõenäoliselt oleme me kõik pannud viimastel aastatel tähele üha rohkem, üha suuremaid ja üha värvilisemaid reklaami, millega riik või riigiasutused püüavad inimesteni jõuda.
See näitab ühelt poolt, et tähelepanu pärast on võitlusesse pidanud asuma ka need, kes enne suutsid oma sõnumi teisi kanaleid kasutades inimesteni viia. Nad on oma kampaaniatega täiendava infomüra tootjad, samas aga konkureerivad inimeste tähelepanu pärast.
Tähelepanuühiku pisenemisega on hakatud mõtlema ka üha detailsemalt inimestele, kelleni tahetakse oma sõnumiga jõuda. Suhteliselt universaalne telereklaam ei pruugi enam sobida ühe või teise spetsiifilise inimeste grupini jõudmiseks. See ei pruugi enam sobida kas oma kulukuse, ebaefektiivsuse või umbmäärasuse poolest. See aga annab kaardid kätte väiksematele ja oluliselt spetsiifilisematele tähelepanu vahendajatele, olgu selleks siis suunamudijad, erialablogid ja -foorumid või ka täpselt sihitav sotsiaalmeediareklaam.
Teksti autor: Priit Talv