K, 1.02.2023

Nutitelefoni näppimine ei muuda digipädevaks

Marge Varma
, Haridusportaali toimetaja
Nutitelefoni näppimine ei muuda digipädevaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ülle ja Martti Raavel
Ülle ja Martti Raavel Foto: Erakogu

Tallinna Ülikoolis informaatikaõpetaja magistriõppekava koos lõpetav abielupaar kinnitab, et väga paljude laste digipädevus piirdub netis suhtlemisega, mis on aga ainult üks osa digipädevusest.

26 aastat ühist eluteed sammunud Ülle ja Martti Raavel tegid koos kannapöörde ja vahetasid ettevõtja leiva õpetaja ameti vastu. Varem aastaid ühiselt arvutipoodi pidanud abikaasad lõpetavad sel suvel Tallinna Ülikoolis magistriõppe ning saavad informaatikaõpetaja-haridustehnoloogi diplomi.

Ülle ja Martti peavad suureks müüdiks uskumust, et tänapäeva noored ei vaja arvutialast õpet – nad ju vaat et elavadki päevade kaupa arvutis. «Lapsed ei ela mitte arvutis, vaid telefonis,» parandab Martti Raavel. «Ja digipädevust ei mõõdeta telefoni näppides mõõdetud minutitega.» 

Küll aga annab seda tema sõnul mõõta digipädevuse mudeliga, mis jaguneb viieks valdkonnaks ja sisaldab järgmisi oskusi: info- ja andmekirjaoskus, suhtlus ja koostöö digikeskkonnas, digisisu loomine, digiturvalisus ja probleemi lahendus. «Meie õpilastel on neist oskustest olemas ainult suhtlus,» tõdeb Martti. Ülle täiendab oma magistritööle tuginedes, et üllatuslikult on näiteks digisisu loomine nullilähedasel tasemel. «Me räägime siin natuke enamast video tegemisest ja postitamisest TikTokki. Näiteks kodulehe loomine, Wordpressi kasutamine – seda ei osata.»

Internet ja digitehnoloogia on meie igapäevaeluga nii tugevalt seotud, et ilma informaatikata enam toime ei tule. «Me räägime tänapäeval juba digipädevusest kui üldpädevuste valdkonna ühest osast. Neid on kohustus arendada,» rõhutab Ülle Raavel.

Arvutikasutamisoskused igasse ainetundi!

Informaatika on praegu valikaine ja vastavaid õpetajaid leidub mitmest kaliibrist. On informaatikaõpetaja kutsega inimesi, on õpetajaid, kes põhitööna annavad mõnda kohustuslikku ainet, nt matemaatikat, kuid vajadusel õpetavad ka informaatikat. Ja on koole, kus informaatikat ei õpetatagi, sest ühest küljest pole pädevat õpetajat, teisest küljest poleks koolil pakkuda valikaine andjale piisavalt mõistlikku koormust, et tööle tulla. Tulemuseks on omamoodi nõiaring ja puuduliku digioskusega õpilased.

Raavelid leiavad, et informaatika ei peaks sugugi olema gümnaasiumiastme tund, kus õpetatakse programmeerimist ja koodi kirjutamist. «Algus võiks olla tunduvalt varem ja õpilase jaoks praktilisem,» leiab Ülle Raavel, kes oma magistritöös uuris just põhikooli laste digipädevuse taset ja gümnaasiumide ootusi põhikooli lõpetajatele. «Jõudsin järeldusele, et esiteks õpetatakse informaatikat põhikooliastmes üldse väga vähe. Ja kui siis kuskil 5. või 6. klassis midagi pakutaksegi, siis sellest pole kasu, kui õpitut ei hakata kohe järjepidevalt kasutama ka ülejäänud õppetöös. Näiteks tekstivormingut eesti keele tundides ja tabelarvutust matemaatikas. Minu arvates napib meie üldhariduskoolides just informaatikaõpetaja haridusega haridustehnolooge, kes annaksid koolis ise teatud hulga informaatikatunde, kuid hoolitseksid ka kooli kõigi teiste õpetajate digipädevuse eest. Siis saaks kogu koolipere ühiselt selle nimel tegutseda, et informaatikavaldkonna oskused saaks eri õppeainete käigus kinnistatud ja edasi arendatud. Praegu ei tunne päris paljud pedagoogid end ka ise arvutimaailmas kindlalt ja siis pole võimalik ka õpilastelt rohkem nõuda,» selgitab Ülle.

Pole raketiteadus ka humanitaari jaoks

Informaatika ained ei ole nii rasked, kui paljud inimesed ehk pelgavad. «Ma väga julgen soovitada inimestele, kel veel pole magistrikraadi, just informaatikaõpetaja oma. Saab üheaegselt õpetajakutse ja eriala,» julgustab Ülle. Ja ei pea olema tegu tingimata reaalteaduste taustaga, Ülle enda bakalaureus on hoopis sotsiaalteaduste vallast – ta on hariduselt tervisejuht. Ehkki Ülle töötas abikaasa kõrval aastaid arvutipoes ja õppis tegema ka hooldust-parandust, siis informaatika oli talle siiski üsna uus valdkond. «See pole mingi raketiteadus, täiesti õpitav ja mitte ainult noortele,» toonitab neljakordne vanaema Ülle.

Muide, hoopis rohkem oli ülikoolis õppides hädas reaalajuga Martti, sest õppekavas olid informaatikatundide kõrval ka pedagoogika ja kasvatusteaduste ained. «Mina olin enne õppinud just rakendusinformaatikat ja võin kinnitada, et informaatikaõpetaja magistrikava oli midagi hoopis muud. Samas ma muidugi mõistan haridusainete vajalikkust. Ma olen ju aastaid olnud arvutipoes töötamise kõrval ka koolis arvutiõpetaja, andnud informaatikaga seotud aineid küll noorematele, küll vanematele lastele. Kindlasti on mu õpetamisoskus praegu hoopis kõrgemal tasemel,» räägib Martti.

Üllel ja Marttil on magistriõppes jäänud ületada veel koera saba ja see saab teoks 3. juunil, kui toimub lõputööde kaitsmine. Uus lend informaatikaõpetajaid diplomeeritakse 16. juunil ja praegu on lootust, et isegi päris ehtsal lõpuaktusel, kuhu lõpetajad saavad pärast koroonaaega kokku tulla. Uuel õppeaastal on Läänemaal kaks informaatikaõpetajat-haridustehnoloogi juures.

Lõpupidude aeg tähendab aga ka seda, et peagi on käes uute õpilaste sisseastumisperiood. Informaatikaõpetajaid koolitavad erinevate õppekavade järgi nii Tallinna kui ka Tartu Ülikool. «Tasub kodulehed üle vaadata, mis õppevorm kellelegi sobib, on nii magistriõppe kui ka täiendkoolituse võimalused,» juhatab Martti Raavel. «Inimene peab eluaeg õppima,» lisab Ülle veendunult. «Väga tore oli üle hulga aja jälle tudeng olla.» Raavelite magistriõppe keskmine hinne on muljetavaldavalt kõrge – mõlemal 4,7! Stippi maksti? «Maksti,» kinnitab Ülle, «aga sellel õppekaval makstakse kõigile stipendiumi. Väike rosin kõigele muule lisaks.»

Märksõnad
Tagasi üles