TalTechi Tehnoloogiakoolis on alates eelmisest kevadest toimunud mõistetavatel põhjustel online-keskkondades mitmed tegevused – kursused, töötoad ning Noore Inseneri Programmi õppepäevad. Huvilisi on olnud oodatust rohkem. Milliseid tarkusi oleme ise omandanud?
Online-töötubades oleme osalenud ammu enne pandeemiat. Näiteks on hommikutelevisiooni otsepildis meile õpetatud võimlemisharjutusi või nippe, kuidas maitsvamaid kartuleid praadida. Üks erilisemaid juhtumeid pärineb 1990. aastate ETV programmist, mil Ivar Vigla ühes aastavahetuse saates kõiki inimesi üheaegselt aknaid avama kutsus, et sealt siis kooris «Leelo-leelo!» välja hüüda. Mis see muud oli kui mitte üks koorilaulu online-töötuba keset pilkast uusaastaööd.
Online-töötubade fenomen avaldub suuresti selles, et teisel pool ekraani on samuti inimene. Veel parem, kui temaga on võimalik ka suhelda – muidu võiksime ju lihtsalt internetis leiduvaid õppevideoid vaadata. Tehnoloogiakooli praktiliste tegevuste eripära seisneb aga selles, et enne töötuba saavad õpilased sageli endale koju LEGO või Raspberry Pi robootikakomplektid või teised praktilised vahendid, millele saab töötoa jooksul juhendaja suuniste järgi käed külge panna. Näiteks ehitasid gümnaasiumiõpilased Noore Inseneri Programmi paberist sillakonstruktsioonide õppepäeval pabersildu ning testisid siis igaüks oma kodus, milline on sildade kandevõime. Vahendite kodudesse toimetamine on küll omaette vaev, kuid tasub siiski ära.
Tehnoloogiakooli kosmoseringi juhendaja Rauno Pilvik selgitab, et gruppi ei hoia koos pelgalt ühine huvi kosmose vastu, vaid ka see, milliseid emotsioone koos läbi elatakse. Ta toob näite perioodist, mil õpilased tohtisid veel õuetingimustes koguneda. Siis ehitati Mektory õuele üheskoos lumest ja mustadest kilekottidest Star Warsi Darth Vaderi kuju. Kõigile asjaosalistele naljakas meenutus. Võib arvata, et sedalaadi positiivsed emotsioonid tugevdavad grupi ühtsustunnet ning õpilaste motivatsioon hiljem ka veebis kohtuda püsib kõrge.
Kosmoseringi osaline Feliks Lillemaa, kes õpib Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi 5. klassis, oli õuetundide üle väga rõõmus: «Mektory katusel oli lahe, vaatasime seal teleskoobiga udukogusid, tähti ja kuud.» Veebitundidel on tema arvates nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid külgi. Temal koos klassikaaslastega on veebiõppest kõrini, kuid nagu ikka, hoiavad naljakad juhtumised pisut vaimu üleval. «Kassid hüppavad vahel kodus klaviatuuridel, see on naljakas,» ütleb Feliks. Robootikakursuse juhendaja Indrek Karo on täheldanud sarnaseid momente. «Ükskord matsutas koer ühe õpilase laua all nii kõvasti, et teda oli rohkem kuulda kui õpilast,» muheleb ta.
Elu ja kogemused on õpetanud Tehnoloogiakooli juhendajaid oma tegevusi paremini planeerima. «Suuri apsakaid ei ole olnud, tegime ettenägelikult arvutitarkvarade tundmaõppimise tunnid sellel ajal ära, kui riik veel lukus ei olnud,» selgitab Rauno Pilvik. Inimene kohaneb kõigega, ka sellega, et tehnoloogilised võimalused on siiski piiratud. «Eks veebitunni tegemine on jah natuke nagu kummitustega rääkimine. Küsid tunni alguses, kas te olete ikka olemas,» räägib Pilvik.
Kokkuvõtvalt on online-tegevuste puhul oluline just inimlik suhtlus. Meenub sotsiaalmeediast silma jäänud lause «I am social distancing from being funny». Loodame väga, et seda kurbnaljakat tunnet liiga paljud meist ei tunne. Meie kogemusest lähtuvalt saab osaleja online-tegevuste kaudu nii uued teadmised kui ka mõnusa meeleolu, sest sellele aitab kaasa inimene – asugu ta siis pealegi teisel pool ekraani.