8. TEEMA: Kodanikuajakirjanduse eri vormid ja võimalused

Postimees on kõigi Eesti gümnaasiumide jaoks ette valmistanud meediapädevuse kursuse tunnimaterjalid. Meiega koos saate - nii õpilased kui ka õpetajad, aga miks mitte ka kõik teised huvilised - läbida ühe tervikliku gümnaasiumi meediapädevuse valikkursuse. Kursus põhineb ainekaval "Inimene kaasaegses teabekeskkonnas".

15. ja 16. tund sellest kursusest on pühendatud kodanikuajakirjandusele ja sellele, kuidas info üldse tekib. Seda teemat aitab käsitleda kommunikatsiooniekspert Daniel Vaarik.

TUNNI TEEMA: Kodanikuajakirjanduse eri vormid ja võimalused, veendumusmeedia, avalikest allikatest pärinev info. Kuidas info tekib?

Infokeskkonna muutumisega on meist kõigist saanud lisaks meedia tarbijatele ja meedia loojad. Meil kõigil on võimalik käivitada oma veebiajakiri ning jagada oma mõtteid kogu maailmaga sadu, tuhandeid või sadu tuhandeid lugejaid.

  • Kas kodanikuajakirjandus pakub konkurentsi traditsionaalsele ajakirjandusele ning millised on nende kahe vormi erinevused?
  • Mida selline võimalus on endaga kaasa toonud ja milline on kodanikuajakirjanduse roll?
  • Kuidas alustada enda veebiväljaandega ja mida selle juures silmas pidada?

Kodanikuajakirjandus 

Kodanikuajakirjandus on meie kõigi võimalus panustada avaliku inforuumi sisusse tähelepanu vääriva materjali loomise ja levitamisega.

Kodanikuajakirjandust teevad inimesed, kes mängivad aktiivset rolli info ja uudistest teatamises ning nende analüüsimises ja edastamises.

Kodanikuajakirjandus võib olla videole saadud pangarööv, süstemaatiliselt tehtav uurimistöö korruptsiooni paljastamiseks, kokandusblogi, iganädalasi poliitikaülevaateid avaldav lehekülg ja palju muud, mis jõuab avalikkuse ette ning väärib tähelepanu.

Aastaid tegutsenud Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts kirjutab oma veebilehel: “Väga lihtsalt öeldes tähendab kodanikuajakirjandus meie jaoks, et

  1. see sünnib väljaspool suuri ärilisi meediaettevõtteid;
  2. selle loojad on inimesed, kes ei ole niisuguste meediaettevõtete palgal ja
  3. seda tehakse eelkõige kodanike, kogukondade ja ühiskonna jaoks, mitte esmajärjekorras ärilistel eesmärkidel. Mis ei välista, et selline tegevus osutub tasuvaks, eriti pikaajalises plaanis.

Samas räägime ikka ajakirjandusest, mitte mingist anonüümsest või toimetamata jamast, mida vahel on ka uue ajastu kodanikuajakirjanduseks peetud.”

Viimase aja üheks tuntuimaks kodanikuajakirjanduse algatuseks võib pidada Ühendkuningriigist pärit blogi Bellingcat, mille asutajaks on Leicesteris elav finants- ja juhtimistaustaga Eliot Higgins, kes 2012. aastal, väikese lapsega kodus olles, otsustas käivitada blogi.

Ta otsustas hakata tegelema online-uurimistega, et paljastada avalike allikate põhjal inimsuse vastaseid kuritegusid Liibüas, Süürias ja teistes sarnastes kriisikolletes. Tema blogi Brown Moses keskendus internetis olevate videote kogumisele ja analüüsimisele ning sedasi talletatud inimsusevastaste kuritegude uurimisele ja paljastamisele.

Praeguseks on sellest välja kasvanud globaalse mõjuga uurimisgrupp, millel on palgal nii uurijad, ajakirjanikud kui ka koolitajad.

Kodanikuajakirjandus võib eksisteerida ka mõnes sotsiaalmeediaplatvormis.

Näiteks 2014. aastal oli mitme kuu jooksul Gaza tsoonis toimuvate pommitamiste üheks tuntumaks kajastajaks 16-aastane Farah Baker, kes kasutas oma sõnumi edastamiseks Twitteri keskkonda. Farah' tviidid kogusid kiirelt jälgijaid, näiteks tema kolmas postitus sai juba ligikaudu 15 000 retweeti ning lühikese ajaga hüppas tema Twitteri konto jälgijate arv 800 inimese pealt 200 000 jälgija peale.

Temast sai väärtuslik allikaks suurtele rahvusvahelistele väljaannetele nagu The Guardian, The Wall Street Journal.

Eestis on tuntuimateks ja mõjukaimateks kodanikuajakirjanduse väljaanneteks Memokraadi kõrvale veel kindlasti Poliitika.guru, kylauudis.ee, aga ka näiteks bioneer.ee või ka näiteks kokkama.ee.

Loading...

Lisalugemist

Copy
Tagasi üles