Postimees on kõigi Eesti gümnaasiumide jaoks ette valmistanud meediapädevuse kursuse tunnimaterjalid. Meiega koos saate - nii õpilased kui ka õpetajad, aga miks mitte ka kõik teised huvilised - läbida ühe tervikliku gümnaasiumi meediapädevuse valikkursuse. Kursus põhineb ainekaval "Inimene kaasaegses teabekeskkonnas".
Kursuse kaks järgmist tundi (3. ja 4.) on pühendatud infokeskkonnale, meediale ja ajakirjandusele. Teemat aitab avada Postimees Grupi juhatuse esimees Andrus Raudsalu.
Info andmine on ajas oluliselt muutunud, ning need muutused on toimunud hüpetega. Mudel, kus üks allikas andis infot ning kõik me olime info tarbijad, on muutunud. Oleme küll jätkuvalt info tarbijad, kuid meist on saanud ka info andjad. Ajas on oluliselt muutunud ka info levitamise võimekus. Esimene hüpe tekkis trükipressi leiutamisega, mis võimaldas hetkega kasvatada infot saavate inimeste hulka.
Info saajate hulk suurenes hüppeliselt ka raadio ja televisiooni tekkimisega ning viimane suurem plahvatus inimesteni jõudmisel toimus internetiga, kui inimene sai võimaluse suhelda korraga kogu maailma asukatega.
Kui aastaid oli info saamise ühe põhiliseks allikaks ajakirjanike poolt toimetatav meedia, siis ka see on ajas muutuma hakanud. Infokanalit lahti tehes, oli selleks siis ajaleht või telekanal, võisime kindlad olla, millise kvaliteediga sisu sealt saime ehk formaat andis ette sisu tausta.
Praegu, mil info andmine on liikunud üha rohkem internetikeskkonda, on muutunud ka kanalite tähendus sisule. Internetis paistavad ühtemoodi uudistelehtedena välja nii Postimees, Uued Uudised kui ka Lugejakiri. Ometigi on nad kõik väga erinevad ning erinev on ka nendes olev sisu.
Eriti ühetaoliseks läheb väljapaistmine selliste lehekülgede artiklite jagamisel sotsiaalmeedias, kus artikli kohta on esitatud ainult pealkiri, foto, lühike osa tekstist ning pisikeses kirjas allikas. See aga tähendab, et vähemteadlikuma inimese jaoks on nad kõik ühesuguse tõsiseltvõetavusega.
Me peaksime teadma, kes meile infot annab, milline on nende mõju info sisule ja kvaliteedile.
Selleks, et saada aru, kus me tänases päevas asume, tasub vaadata tagasi sellele, kuidas me siia saime. Info hulk on ajas ainult kasvanud ning mingist hetkest muutub selles orienteerumine peaaegu võimatuks.
Aastasadu on eksisteerinud mudel, kus üks on info andja ning kõik ülejäänud info tarbijad. Areng toimus pelgalt mahu ja kvaliteedi tõusus. Käsikirjalistest raamatutest sai trükimasina leiutamisega esimene massilise info jagamise vorme. Järgmine hüpe toimus raadio tekkimisega ning sealt edasi ei võtnud enam kaua aega, kuni leiutati televisioon. Kuigi inimeste hulk, kelleni ühest allikast antud info võis jõuda, kasvas nende arengutega hüppeliselt, siis mudel, et üks annab infot ja ülejäänud tarbivad, sellest ei muutunud.
Info jagamise mudel muutus interneti tekkimise ja meediaformaadiks saamisega. Selle muutusega oleme me jätkuvalt info tarbijad, aga meist on saanud ka info andjad. Me kõik võime reageerida uudistele, jätta sinna oma kommentaari, anda hinnangu sisule või saata uudisele fotode, videote või tekstidena täiendust.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, saame me igaüks avada oma uudistekanali. Olgu selleks siis Facebookileht, blogi või koguni täiemahuline uudisteportaal. Meil kõigil on selleks võimalus ning paljud on seda ka kasutanud.
See aga seab meid, ülejäänusid, olukorda, kus meie ees on lugematu hulk meediakanaleid, mis kõik mingit infot jagavad ning sageli ka üsna sarnased välja näevad.
Kui aastakümneid oli olukord arusaadav, me võtsime kätte ajalehe, tegime lahti raadio või telekanali, siis teadsime, millise kvaliteediga info sealt meieni tuleb. Me teadsime, et selle on kokku pannud professionaalsed ajakirjanikud, nad on teinud seda kindlatest põhimõtetest ja eetilistest tõekspidamistest lähtuvalt. See info on tasakaalustatud ning pandud kokku laia teemaderingi kattes.
Nüüd vaatab meile internetis vastu sadu ja sadu uudisteportaale, videokanaleid, nõuandelehti ja muud ning kuigi nad võivad ju enda tegutsemispõhimõtete kohta midagi kirjutada, ei pruugi me osata hinnata, kas see ka tõele vastab.
Ühemoodi uudisteportaalidena näevad seal välja nii hobi või kitsa valdkonna leheküljed, erakondade uudisteportaalid, maailmavaateportaalid, erialaekspertide või üksikisikute blogid ning propagandalehed aga ka nalja- ja pilalehed. Nad kõik näevad üsna ühtemoodi välja, kuid ometigi on nendes olev sisu erinev ning erinevad on ka selle sisu loomise põhimõtted ja loojate tõekspidamised. Kahjuks ei tule see erinevus ka esimese hetkega selgelt välja, kui me just ise täpselt ei tea, kes selle infokanali taga on.
Enam ei saa esimest ettejuhtuvat uudisteportaalina näivat lehte avades kindlad olla, et tegemist on professionaalse, tasakaalustatud ja korrektse ajakirjandusega. Selline olukord on pannud info kvaliteedi, tasakaalustatuse ja korrektsuse kontrollimise ülesande lugejale – me peame tegema midagi, milleks meid seni õpetatud pole.
Me peame oskama märgata, kes ühes või teises uudises räägib, peame oskama kontrollida, kas ta üldse reaalselt eksisteerib, kas see, mida ta väidab tegelikkuses toimus ja tõele vastab ning oskama paljusid muid nüansse kontrollida. See oskus ei tule üleöö.