ÕPETAJA PÄEVIK: Usaldus ja trikid tõukerattaga

Kärt Lehis Foto: Margus Ansu

Täna olid õpilased päeva viimases tunnis väsinud ja samas eriti tublid. Nad töötasid kaasa, kuulasid üksteist, aitasid teineteist ülesannetega, katsetasid erinevaid lahendusi, isegi kui esimene reaktsioon oli öelda «Ma ei oska!».

Ka mina olin tubli – julgustasin neid proovima, võtsin aega, et aru saada nende mõtteprotsessidest, et läbi selle koos jõuda õige lahenduseni ja kiitsin, kui nad hakkama said.

Jalutasin siis koolist linna, istusin maha toredas kohvikus koogi ja kohviga ning tundsin uhkust – mul on nii ägedad õpilased!

Hiljuti käis mu tundi vaatlemas ainementor. Kuna Noored Kooli programmi raames õpetamine tähendab, et õpin ise samal ajal, käib ka minu eesti keele õpetaja mu protsessi jälgimas ja tagasisidestamas. Esimese vaatluse järel ütles ta, et ma olen algaja õpetaja kohta klassi ees väga enesekindel ja tundub, et ma tõesti tahan seal olla. Vastasin selle peale: «Jah, mulle väga meeldib olla oma õpilastega koos. Nad kõik meeldivad mulle.» See oli minu aus reaktsioon ja vastus. Teate, miks?

Mu õpilased on põnevad! Nad oskavad tõukerattaga igasugu trikke, neil on hea huumor, nad on siirad, jagavad minuga jutte oma lemmikloomade ja perede kohta ning arutlevad, mida nad teeksid kümne miljoni euroga. Ma hindan väga hetki, kui mul on võimalik neid pikemalt kuulata ja neil on võimalik mulle segamatult rääkida kõigest, mida nad soovivad. Ma tajun nendel hetkedel, et olen võitnud nende usalduse, mis tähendab, et ma saan lisaks aineteadmisetele neid ka laiemalt mõjutada. Ka uuringud on näidanud, et õpilase positiivsel suhtel õpetajaga on suur mõju tema arengule ning sotsiaalsele ja akadeemilisele edukusele.

Minu jaoks on õpilaste isiklikul tasandil tundmine oluline ka selleks, et suudaksin eraldada nende hetkekäitumise nende olemusest. Hetkes, kus õpilane ei kuula, kui ma pean teda korduvalt korrale kutsuma või kui ta teeb teisele haiget, suudan ma mõista, et probleemiks on puudulikud enesejuhtimise oskused, väsimus või midagi kolmandat. Ma tean, et konkreetne õpilane on mitmekülgne isiksus, kellel on võibolla halb päev. Ma suudan reageerida rahulikumalt ja toetada seda noort inimest tema oskuste arendamisel.

Isiklikum suhe kinnitab mulle ka, et ma meeldin õpilastele. See on mulle oluline. Esiteks sellepärast, et inimestele meeldida on üldiselt tore. Teiseks, sest see teeb mulle klassi ees seismise ja esinemise (loe: õpetamise) mugavamaks. Ma ei muretse, mida õpilased minust arvavad ja kas nad mind austavad. Ma tean, et nad teevad seda.

Usaldus ei teki aga niisama. Ka õpilased peavad tajuma, et mina usaldan neid. Olen teadlikult jaganud nendega oma elu ja mulle olulisi asju. Alustasin õppeaastat enda tutvustamisega ning näitasin neile pilte oma sõpradest ja perest. Räägin neile oma nädalavahetusest, naljakaid lugusid oma kooliajast või arutame koos uute filmide ja seriaalide üle.

Ma ei tee seda kõike tegelikult üldse teadliku eesmärgiga võita õpilaste poolehoid, et neid siis õigele teele suunata. Ei, ma lihtsalt päriselt tahan neid tundma õppida. Mina ja mu õpilased veedame koolis suure osa oma päevast ja see aeg on oluliselt mõnusam, kui me saame olla koos sõpradena. Õpin ka neilt palju ning ühel päeval loodan vähemalt ühe triki tõukerattal selgeks saada.