ÕPETAJA PÄEVIK ⟩ Õpetaja suurim väljakutse

Sinimäe põhikooli algklasside õpetaja Aleksei Jašin

Enne kui läksin kooli tööle, ütles enamik minu sõpru ja lähedasi nagu ühest suust – tänapäeva noori on suisa võimatu õpetada. Põhjenduseks toodi kümneid reaalseid ning vähemreaalseid probleeme.

Olen kuulnud, et tänapäeva noori ei huvita midagi peale nutimaailma, et käitumiskultuur ning austus õpetaja suhtes on kõvasti alla käinud, et igal teisel noorel on hariduslik erivajadus ja muud toredad argumendid.

Õnnega pooleks olen ise tõusnud koolipingist vaid neli aastat tagasi ning mäletan värskelt, mida tähendab olla õpilane nüüdisajal. Oleme tõesti teinud hüppelise arengu hariduse mõtestamisel ning õpetajana ei saa enam lüüa õpilast joonlauaga vastu näppe või karjuda päevad läbi, kuigi õpilased oma käitumisega on selle justkui välja teeninud. Tõsi ta on – noored sukelduvad nutimaailma iga hetk, kui lõpeb planeeritud tegevus või kaob huvi käimasoleva tegevuse vastu. Siinkohal ütleks, et nii juhtub peaaegu iga inimesega, ning noored pole lihtsalt mingi erand. Mõne õpilase puhul on keskendumisvõime tõepoolest alguses nullilähedane ning iga häiriv faktor viib tema tähelepanu õppimisest kilomeetreid eemale, mis kaugeltki ei tähenda, et igal sellisel õpilasel oleks erivajadus. Usun, et keskendumisvõime ja oskus püsida paigal areneb märkimisväärselt, kui seda järjepidevalt ning oskuslikult kujundatakse.

Kogu kirjeldatud olukord viis mind mõttele, et õpilased ei ole muutunud. Muutunud on keskkond, mis kujundab noori ning arusaama stiilis «tänapäeva noored lihtsalt ongi sellised, midagi pole teha». Tuleks vist kujundada õpikeskkonda?

Õnneks on minul sõpradest pealtvaatajate ning haridusvaldkonnast arvajate hulgas ka häid sõpru, kes kujundavad haridust iga päev ning on oma töö profid. Enne tööle asumist kohtusin oma endise õpetaja Triin Ullaga, kes pani mulle südamele, et klassiõpetaja suurim väljakutse on aidata õpilastel harjuda koolieluga, arendada nende keskendumisvõimet, enesejuhtimist ja sotsiaalseid oskusi. Kui antud töö jääb tegemata algkoolis, siis selle juurde tuleb tagasi tulla niikuinii vanemas eas. Juba esimese kolme kuuga näen õpetajana, et mitte ükski õpieesmärk ei ole saavutatav nõutaval kujul, kui võimekust keskenduda on vaid mõned minutid, suhted klassikaaslastega ja õpetajatega ei ole korras või õpilane ei suuda oma emotsioone kontrollida.

Niisiis imeravimina soovitati mulle VEPA metoodikat. VEPA käitumismängu eesmärk ongi luua positiivset ja toetavat õhkkonda ning aidata lastel keskenduda õppimisele. Minu kool küll ei ole programmiga liitunud, kuid üritan kasutada iga päev suurima osa metoodika tööriistakastist. Kui klassis läheb lärmiks, siis piisab vaid kõristiga häält teha ning kokkulepitud märki näidata. Varem või hiljem õpilased reageerivad ja vastavad vaikuse ning tähelepanu pööramisega. Niipidi saab säästa oma häält ja energiat, mis oleks muidu kulunud kõrgemal toonil rääkimisele.

Kokkulepped käitumise osas on muidu sõlmitud koos õpilastega. Sel juhul on nende kiitmine või sobimatule käitumisele tähelepanu pööramine kordades efektiivsem. Muuseas kirjutame kord nädalas teineteisele kiidukirju, kus toonitame, mida head on üks või teine õpilane nädala jooksul teinud. Ise kirjutan koos nendega ja saan kirju ka! Hea või klassi poolt oodatud käitumise puhul saavad õpilased lühikese turgutuse: õpilased saavad klassis ringi liikuda ning korraks ennast lõdvaks lasta. Peaks mainima, et algklassides toimib kogu pakett hästi vaid siis, kui õpetaja suudab esitleda VEPAt nagu suurt mängu.

Hetkel tunnen, et ei suuda terve tööpäeva vältel olla mänguline ning näidelda piisavalt oskuslikult, et õpilased tuleksid alati sellega kaasa. Ühesõnaga arenguruumi on meeletult, kuid taoline teaduslikult tõestatud metoodika on minu hinnangul parim kaaslane õpetajale, kes tegeleb näivalt koolielu suurima väljakutsega.