Kui emotsioonid löövad üle pea

Tartu Forseliuse kooli õpetaja Kärt Lehis Foto: Margus Ansu

Täna juhtus see, millest olen kuulnud, mida oodanud ja kartnud – hakkasin tunnis peaaegu nutma. Järsku lõid emotsioonid lainena üle pea ja mina ei saanud aru, kus põhi ja kus taevas.

Emotsionaalse hetke põhjuseks oli mitu erinevat faktorit: õpilased pöörasid rohkem tähelepanu üksteisele kui mulle ja ma ei suutnud nendega kontakti saada. Olin ise valesti hinnanud enda ülesannete keerulisust. Lõuna oli ka söömata.

Tunnis suutsin end siiski tagasi hoida, mitte et tunnis nutmine oleks midagi täiesti kohutavat. Õpetaja on inimene, kellele on ka emotsioonid lubatud. Tollel hetkel arvasin aga, et õpilased ei oleks päris hästi aru saanud, mis pisarate põhjuseks oli. Ma ise ka kohe ei mõistnud ja alles pärast reflekteerimist adusin, mis mind oli häirinud.

Kõndisin siis hoopis koju ja nutsin tänaval ja natuke poes saialeti ees ja siis kodus. Elukaaslane kallistas ja kuulas mind rahulikult ära.

Selle kõige käigus mõistsin, et mulle läheb tohutult korda õpilaste heaolu, mõtlen tihti nende tulevikule ja tunnen muret selle üle, kui õnnelikud täiskasvanud neist saavad. Minu peamise frustratsiooni allikaks on tihti see, kui õpilased saboteerivad iseennast ja kui nad iseendasse ei usu. Seda on nii valus näha, sest ma tean, et nad ei suuda ja lihtsalt ei oskagi veel ise aru saada, kuidas nende tulevik on mõjutatud nende praegustest valikutest. Neil ei teki seoseid ja arusaama, et praegune vähene pingutus õppimisel viib rahulolematuseni hiljem.

Ühes vestluses, enne kui olin üldse kooli jõudnud, ütles kogenud õpetaja mulle, et lapsi ei saa minna kooli päästma. Meeleheite ja ka pahameele hetkedel pean endale meelde tuletama, et õpilased ei ole mul palunudki seda teha. Nad ei oota ja küllap ei tahagi mu suurt muret, kurvastust ega haletsust. Nad vajavad, et ma oleksin toetav, usuksin neisse, nõuaksin neilt pingutamist ja samas annaksin neile ruumi teha ise oma valikuid.

Tunnile tagasi vaadates olen ma endas pettunud. Nutmise asemel ma pahandasin õpilastega. Ma ei ole selle üle uhke. Mulle ei meeldi pahandamine – see akt iseenesest ega veel vähem selle kogemine. Ma tean, et see lõhub minu suhet õpilastega ja takistab neid minu kuulamises. Võib ju öelda, et no kuule, mõnikord peab pahandama. Aga kas ikka peab? Kes ütles ja kus? On palju paremaid viise, et probleeme lahendada. Ma arvan, et kui ma pahandan, siis sellepärast, et ma olen iseendast väljas, pahane, et mind ei austata, minu ootustele ei vastata, ja pahandamisega elan ma   ennast välja. Selleks, et pärast mitte tunda, et ma olen midagi valesti teinud, ütlen ma, et vahepeal peab pahandama. Ei pea.

Järgmises tunnis vabandan ma õpilaste ees. Ma räägin nendega ausalt ja selgitan, mida ma tundsin sellel hetkel ja miks nii käitusin. Ütlen, et minu jaoks on oluline nendega läbi saada ja et nad meeldivad mulle. Päriselt. Isegi, kui nemad ei vabanda, siis ei ole see oluline. Mina vastutan enda eest, astun poole tee peale ja nemad võivad teha oma sammu siis, kui nad valmis on.

Ma näitan sellega ka neile, et vigu võib teha, ja ka mina õpin pidevalt. Ma jätkan ka järjepidevalt meie kokkulepete meelde tuletamist, jutuajamisi teemadel, kuidas nad tahavad end koolis tunda ja mida me kõik saame selle jaoks teha, et koolis oleks hea. Need tegevused viivad selleni, et õpilased suudavad ise enda käitumist reguleerida, vastata minu ja enda ootustele ja et pahandamist ei ole üldse vaja.

Tagasi nutmise juurde. Olen päris kindel, et jõuab kätte ka hetk, kui nutan tunnis ja õpilaste ees. Ma loodan, et nad mõistavad mind siis ja pärast pisarate kuivatamist saame toimunust rääkida ning koos edasi liikuda.