Pimeda novembri silmasära

Sinimäe põhikooli algklasside õpetaja Aleksei Jašin

Kui riigilt tuleb signaal, et järgmise nelja aasta jooksul õpetajate palk säilib praegusel tasemel ning tööga tuleb alustada hommikul vara ja lõpetada novembri pimeduse saatel, siis jään mõtlema, mis motiveerib mind ja minu häid kolleegidest saatusekaaslasi õpetamisega iga päev jätkama.

Meil – Sinimäel – on sel aastal alustanud tööd muljetavaldava staažiga pedagoogid Mulgimaalt ja Vormsilt. Samal ajal jätkavad kogenud õpetajad Saaremaalt, Tartumaalt ning Ida-Viru esindajad. Ühesõnaga, terve Eestiga ühise eesmärgi nimel. Võtan koolijuhi ees mütsi maha, sest toimiva õpetajate meeskonna formeerimine Kirde-Eesti keelekümbluse koolis pole just lihtsaim väljakutse. Ent ainuüksi direktor ei suuda ajada inimesi kokku ega panna neid liikuma kooli visiooni suunas. Tänapäeval öeldakse tihti, et õpetajatöö eripäraks on müstiline missioonitunne, mis ei ole küll mõeldud leivale määrimiseks, kuid toidab laiemalt haridusrahva hingesid. Noore inimesena usun siiralt ning tahan väita, et minu töökollektiivis on tegu inimestega, kellel on kindel arusaam, miks nad oma ametit peavad.

Tundsin, et sattusin õigesse kohta juba töövestluse ajal, kui direktor suutis mind veenda, et Sinimäe kultuuriline mitmekesisus, kolmkeelsus ning austus emakeele ja kultuuri vastu ei ole vaid tühjad sõnad kooli arengukavas, vaid prioriteet igas meie tegevuses. Tänaseks näen seda õpetajate püüdlustes täiendada oma keelekümbluse oskusi meie ühistel koolitustel, mitmekeelsetel kooliüritustel ning koolitöötajate aruteludes koosolekutel ja vahetundides. Esimest korda elus näen, et eesti osakonna ja keelekümbluse fookusega koolis oleks vaja eraldi vene kultuuri huviringi, kus õpilased saavad iga nädal täiendada oma teadmisi iseenda või oma sõprade kultuurilise tausta kohta. Loodan, et selline läbimõeldud ning eesmärgistatud praktika on ka mujal sarnase taustaga koolides. Need asjad panevad minu silmad särama. Mõistan, et kolleegide jaoks on olulised ka teised eesmärgid, kuid õnnelikuks teeb just see, et keegi ei tee maha minu tõekspidamisi, vaid jagatakse minuga ühist rõõmu.

Meil Noored Kooli programmis on tihti aruteluks õpilaste areng ning selle hindamine. Mis annab märku, et minu tundidest on kasu ning õpilased on täna mingis osas paremad, kui olid eile? Mind panevad naeratama igapäevased jutud lennukaaslastega meie Messengeri vestluses, kus paljud jagavad oma põnevaid lugusid õpilaste arengutest ja lihtsalt humoorikatest olukordadest. Äärmiselt tähtis on tunda, et lisaks koolile on mul olemas seltskond, kes istub minuga samas paadis ning aitab mul seilata hea hariduse suunas. Võin kinnitada, et motivatsiooni ja õpetajate koolirõõmu lisavad väikesed võidud, õpilaste kordaminekud ning kogemuste jagamine oma lähedastega.

Hakkan vaikselt mõistma, et areng ei ole vaid 3. klassi töökava läbimine ning kõigi õpieesmärkide ja õpiväljundite saavutamine. Minu teada ei suuda ükski õpetaja iga oma õpilasega reaalselt sätestatud ajaks lõpuni jõuda. Mõne õpilase puhul on tähtis jõuda järgi 2. klassi materjalides, näiteks saja piires liitmises üleminekuga. Las ta teeb seda hetkel kastanimunade abiga, kuid iseseisvalt, tundes sellest rõõmu ja soovides edasi õppida. Teine õpilane on jällegi rahutu ega suuda püsida paigal isegi kolme minutit. Suurim areng on selles kontekstis rahuliku töökeskkonna pakkumine, kus õpilane teeb kaasa viis minutit. Järgmisel päeval panen juba uued ja natuke kõrgemad eesmärgid.

Mõned päevad on raskemad kui teised. Vahel tundub, et täna ei ole justkui midagi saavutatud, näiteks kui valitud ülesanded ja tunnikavad olid liiga rasked või liiga lihtsad. Just sellisel ajal peaks keskenduma kõige väiksematele asjadele ning kiitma ennast ka selle eest, et panin naeratama mõne õpilase ning tegin tema koolikogemuse positiivsemaks.