Õpetaja rollist juhina

Tartu Forseliuse kooli õpetaja Kärt Lehis Foto: Margus Ansu

Kujutle, et otsid uut töökohta. Lähed esimesele tööintervjuule, vastad hulgale küsimustele, räägid enda tugevustest ja üritad näidata nõrkusi hea nurga alt. Loomulikult kohtud enda tulevase juhi ja loodetavasti ka mõne võimaliku kolleegiga. Ideaalses maailmas valid sina töökohta sama palju, kui nemad valivad sind.

Klapp kollektiiviga on sama oluline kui sobivus rolliga. Sinu tulevane juht annab kätte ülesanded, suunab, kontrollib. Tema nägemusest sa sõltud. Tore oleks, kui saate omavahel läbi ka inimlikul tasandil ja viskate vahepeal isiklikust elust rääkides nalja.

Postimehe haridusportaalis räägivad oma lugu ja peavad alustava õpetaja päevikut programmi Noored Kooli 14. lennu osalejad Aleksei Jašin ja Kärt Lehis, kes teevad iga nädal vaheldumisi siia oma sissekandeid.

Kujuta nüüd ette olukorda, kus pead pea iga päev ja vähemalt üheksa aastat jutti käima tööl, mida sa ise pole valinud ja kus alles esimesel tööpäeval kohtad esimest korda oma juhti - ja isegi kui te ei sobi, ei ole sul mingit võimalust lahkuda. 

Küllap said aru, et räägin koolist.

Kui nüüd mõtled, et õpetaja ja juhi roll üksteisest erinevad, siis julgen öelda, et oled kokku puutunud kas kehvade juhtide või kehvade õpetajatega. Julgen öelda, et hea õpetaja on hea juht. Julgen ka öelda, et õpetajad peaksid endast mõtlema kui juhist, ja head juhtimisvõtted on edukad ükskõik millises keskkonnas. 

Hea juht loob oma tiimile suurepärase keskkonna, kus tööd teha, kujundab arusaama suuremast eesmärgist, et töö oleks mõtestatud. Juht pakub tuge, kuid annab töötajale autonoomia probleemide lahendamisel ja võimaluse teha ise otsuseid ja valikuid. Hea juht võiks julgustada enda töötajaid arenema ja õppima ning olla mõistev, kui nad hetkerollist välja kasvavad. Kas see kirjeldus erineb kuidagi õpetaja tööst? 

Koolisüsteem erineb klassikalisest juhi-töötaja suhtest selle poolest, et kool on õpilastele kohustuslik ja neil ei ole võimalust enda õpetajaid valida. Üksteisega läbisaamine oleks hea, aga allumine ja reeglite järgmine on eeldatud. Õpetaja-õpilase puhul tunduvad rollid kohati nii selged, et me ei küsi endalt, mis on nende sisu ja kas kõik pooled on nõus kaasa mängima. Olen aga kogenud, et tänased õpilased on järjest teadlikumad sellest, et nad ei ole andnud nõusolekut täita neid rolle ja käituda vastavalt. Nad ei ole andnud nõusolekut alluda. Ja seda ei ole neilt ka küsitud. 

Mida peaksin siis mina algaja õpetajana tegema, kui tahan luua tunnis keskkonna, kuhu kõik õpilased tuleksid rõõmuga, isegi kui aine ei ole lemmik? 

Olen alustanud usalduse loomisest, mille esimene samm on üksteisega tutvumine. Naljakas, aga sageli ei näe õpilased õpetajaid kui tavalisi inimesi. Mäletate ehk isegi oma kooliajast, kui kohtasite õpetajat väljaspool kooli – kuidas see oli kohatu ja imelik.

Olin selle osa koolielust juba unustanud, kuni kohtasin ühte oma õpilast väljaspool kooli. Minu esimene reaktsioon ja mõte oli: tuttav nägu. Küsisin, kuidas tal läheb. Tema reaktsioon oli kiire tere ja minuga silmsideme vältimine.

Olin korraks segaduses ja mõtlesin omaette, et mis toimub, me oleme ju tuttavad. Siis jõudis kohale – nojah, ma olen ju tema õpetaja.

Lisaks tutvumisele on oluline luua keskkond, kus minu õpilased mõistavad, et mina olen olemas nende jaoks, mitte vastupidi. Minu tunni eesmärk ei ole läbi viia range tunnikava ja kaheksa tegevust ehk n-ö enda töö, vaid õpilast arendada, ja seda erineval moel. Jah, juhina on mul suurem plaan ja näen mõnikord sihti ning tulevikku, mida õpilased ei näe. Aga keskkonna loomiseks peame me koos arutama, analüüsima ja jõudma selleni, et ka nemad seda sihti nägema hakkaksid. 

Kui mõnes tunnis on õpilastel raskusi emotsioonide juhtimisega, siis me tegeleme sellega. See on oluline. Kui mõnes tunnis on kellelegi raske keskenduda, sest ta ei mõista, miks see teema talle oluline peaks olema, siis me leiame aja, et selle üle arutleda. Minu kogemus on näidanud, et mida rohkem me neid vestlusi peame, seda rohkem suudavad õpilased end ise juhtida, motiveerida, austada meie seatud kokkuleppeid, ja seda vähem on lõpuks neid vestlusi vaja – õpilased suudavad enda tegevusele ise mõtte anda. Lisaks austavad nad mind, sest tunnetavad meie võrdsust ja seda, et ma mitte ei nõua, vaid küsin luba neid juhtida. 

Mu õpilased on arukad noored. Ma annan neile võimaluse mind tundma õppida, tunnen ka tegelikult huvi nende vastu ning austan nende kogemusi ja mõtteid. Selle tulemusena on neil kergem õppida ja minul lihtsam neid selles aidata.