Kool = koolipere

Sinimäe põhikooli algklasside õpetaja Aleksei Jašin

Tartu Ülikoolis riigiteaduste tudeerimise ajast on mulle meelde jäänud õppejõudude rõhutus, et rahvas ongi riik ning iga kodanik mängib riigielus olulist rolli. Aeg on näidanud, et see tõde on üle kantav igasse eluvaldkonda. Olgu selleks korteriühistu, firma, kohalik omavalitsus või kool. 

Kuna minu oskused ja tahtmised juhatasid mind haridusmaastikule, siis just seetõttu tahan jagada oma tähelepanekuid esimese veerandi põhjal: kuidas mina koolipere liikmena olengi kool ning kuidas saan mängida koolielu kujundamises olulist rolli.

5. oktoobrist hakkas Postimehe haridusportaalis ilmuma alustava õpetaja päevik, mille autoriteks on Noored Kooli programmi 14. lennu osalejad Aleksei Jašin ja Kärt Lehis.

Enne, kui lugeja süüdistab mind klišeelike – või veelgi hullem absolutistlike – loosungite kasutamises, jagan teiega maakooli konteksti. On privileeg töötada koolis, kus on kokku vaid 90 õpilast. See tähendab võimalust kõnetada kõiki õpilasi nimepidi ning vestelda igaühega eraldi vähemalt korra kuu jooksul. Nii avaneb lõputu potentsiaal kujundamaks käitumiskultuuri ja traditsioone, kui vaid oleks oskusi ja tahtmist.

Nädala eest sattusin pärast tunde mängima malet õpilasega, kes korraldas samal päeval kakluse. Otsustasime direktoriga, et peale vestlust õpilasega direktori kabinetis ei järgne represseerivaid karistusi, vaid toimub hoopis vestlus konfliktide lahendamise teemal malemängu formaadis. See on võimalik tänu sellele, et õpilane usaldab õpetajat ning parimal juhul neil on mingi ühine tegevus tunnivälisel ajal. Raske on ette kujutada, kuidas selline lahendus võiks toimida suures linnakoolis, kus paljude õpilasteni jõudmine nõuab kolmekordset pingutust.

Viimasel nädalal enne vaheajale minekut toimus meie koolis 1.-4. klasside üldkoosolek. Minu suureks üllatuseks tuli koolijuht õpetajate juurde küsimusega, kuidas tahaksime seda korraldada. Tema poolt olid vaid üldised teemad ja palve, et kollektiiv lööks aktiivselt kaasa.

Tulemuseks toimus ime, sest koosoleku keskmes olid lastevanemad ning nende mõtted ja soovid kooli kohta. Toimus keelekümbluse seminar, et näidata lastevanematele programmi eesmärke ja põhimõtteid kõige praktilisemal moel. Korraldasime koolikogukonna kohviku, kus mõttevahetusele lisaks sai loodud hubane õhkkond kuumade jookide ja suupistetega. Õhus olid ideed, mida saime arutada. Tänu sellele kõigele tundsin ma end meie koolis peremehena – täpselt sama palju nagu seda on koolijuht, teised õpetajad ning ülejäänud koolipere liikmed.

Vaja on vaid üleskutset, soovi panustada ja kaasa lüüa. Osaluskultuuri arendamine peaks olema iga kooli juhtkonna prioriteet. Minu koolis õnneks nii on. Kohalik kogukond ning sellega suhtlemine on koolielu lahutamatu osa. Meie imelises maakohas on sellel suhtlusel eriline tähtsus.

Järgmisel õppeaastal ma tõenäoliselt jätkan esimese klassi klassiõpetajana ning see on tõepoolest imeline, kui saad suhelda kohalike inimestega ning kutsuda osalema koos lastega kooli ja klassi elus. See suhtlemine on niivõrd personaalne ja vahetu, et tundub täielik luksus võrreldes suurte linnakoolidega.

Kuuluvustunde saavutamiseks peame näitama, et kool, töökoht või riik on osa inimese enda loomingust ja et inimene on seal peremees, koos oma kollektiivi teiste liikmetega. Sellise tundega õpilased ei katkesta oma haridusteed, ka töötajaid hindavad kõrgemalt oma töökohta ning inimesed jäävad meelsamini Eestisse.

Minul õnnestus vaid õppeaasta ühe veerandiga tekitada see kuuluvustunne. Järgmiseks eesmärgiks on süstida seda tunnet igasse õpilasse, lastevanemasse ja koolitöötajasse.