5. oktoobrist hakkas Postimehe haridusportaalis ilmuma alustava õpetaja päevik, mille autoriteks on Noored Kooli programmi 14. lennu osalejad Aleksei Jašin ja Kärt Lehis. Sarja teises sissekandes tutvustab Tartu Forseliuse Kooli eesti ja inglise keele õpetaja Kärt oma soove ja lootusi seoses õpetajaametiga.
Probleemid õppimise ja materjali meeldejätmisega on mulle valmistanud tohutut frustratsiooni. Ma naudin teadmiste kasutamist, olgu see siis looduses puuliikide äratundmine või kellelegi kiirelt supernoova olemuse selgitamine. Kui siis saabub aga hetk, kus vahin metsas puud, mille kohta peaksin teadma tema eesti- ja ladinakeelset nime, levikut ja milliseid lusikaid tema puidust teha saab, kuid kõik, mida ma oskan öelda on, et ilmselgelt ei ole see kask, tahaks küll jalgu trampida. Kui õpitu meelde ei jää ja voolab ajust välja nagu vesi põhjata ämbrist, tekitab see suurt pettumust ning tahes-tahtmata mõtte: olen vist ikka täitsa loll.
Nüüdseks olen aru saanud, et probleem ei ole mitte mälus või lolluses, vaid minu oskuses õppida – mul on kehvad õpistrateegiad. Õigemini, tihti mul neid ei olegi ja ütlen ausalt, et õpin ikka veel õppima.
Arusaam, et õppima peab ka õppima, mis on minuni jõudnud alles pärast kahtteist aastat koolis ja peaaegu kaheksat ülikoolis, võiks inimesel tekkida nii varakult, kui võimalik. Alguses ei saa me lapsele seletada, miks tuleb selle teemaga tegeleda, kuid me saame aidata tal katsetada erinevaid lähenemisi ja õpetada teda meetoditega, mis tagavad info salvestumise pikemaks ajaks, kui kontrolltöö järgmisel nädalal. Kui õpilane mõistab juba keerulisemad ideid, saab temaga arutada, kuidas info üldse meelde jääb ning et ta ise saab teha paljut, et enda õppimist toetada. Keegi ei ole loomu poolest parem või halvem õppija.