Kärdi päevik ⟩ Ma õpin endiselt õppima

Kärt Lehis
, Tartu Forseliuse Kooli eesti ja inglise keele õpetaja
Copy
Kärt Lehis, Tartu Forseliuse Kooli eesti ja inglise keele õpetaja
Kärt Lehis, Tartu Forseliuse Kooli eesti ja inglise keele õpetaja Foto: Noored Kooli

Mind üllatab alati, kui inimesed suudavad meenutada fakte ja valemeid, mida õppisime ajaloo- ja matemaatikatundides põhikoolis või gümnaasiumis. Mitte ruudu ümbermõõt ja I maailmasõja algus, vaid need keerulised, nagu ruutvõrrandi lahendamine ja Jüriöö ülestõus. Ma lõpetasin kooli üle kümne aasta tagasi! Kuidas peaks mul kõik see info veel meeles olema ja kuidas nemad seda mäletavad? Kas nad õppisid rohkem või on mul lihtsalt väga kehv mälu?

5. oktoobrist hakkas Postimehe haridusportaalis ilmuma alustava õpetaja päevik, mille autoriteks on Noored Kooli programmi 14. lennu osalejad Aleksei Jašin ja Kärt Lehis. Sarja teises sissekandes tutvustab Tartu Forseliuse Kooli eesti ja inglise keele õpetaja Kärt oma soove ja lootusi seoses õpetajaametiga. 

Probleemid õppimise ja materjali meeldejätmisega on mulle valmistanud tohutut frustratsiooni. Ma naudin teadmiste kasutamist, olgu see siis looduses puuliikide äratundmine või kellelegi kiirelt supernoova olemuse selgitamine. Kui siis saabub aga hetk, kus vahin metsas puud, mille kohta peaksin teadma tema eesti- ja ladinakeelset nime, levikut ja milliseid lusikaid tema puidust teha saab, kuid kõik, mida ma oskan öelda on, et ilmselgelt ei ole see kask, tahaks küll jalgu trampida. Kui õpitu meelde ei jää ja voolab ajust välja nagu vesi põhjata ämbrist, tekitab see suurt pettumust ning tahes-tahtmata mõtte: olen vist ikka täitsa loll.

Nüüdseks olen aru saanud, et probleem ei ole mitte mälus või lolluses, vaid minu oskuses õppida – mul on kehvad õpistrateegiad. Õigemini, tihti mul neid ei olegi ja ütlen ausalt, et õpin ikka veel õppima. 

Arusaam, et õppima peab ka õppima, mis on minuni jõudnud alles pärast kahtteist aastat koolis ja peaaegu kaheksat ülikoolis, võiks inimesel tekkida nii varakult, kui võimalik. Alguses ei saa me lapsele seletada, miks tuleb selle teemaga tegeleda, kuid me saame aidata tal katsetada erinevaid lähenemisi ja õpetada teda meetoditega, mis tagavad info salvestumise pikemaks ajaks, kui kontrolltöö järgmisel nädalal. Kui õpilane mõistab juba keerulisemad ideid, saab temaga arutada, kuidas info üldse meelde jääb ning et ta ise saab teha paljut, et enda õppimist toetada. Keegi ei ole loomu poolest parem või halvem õppija.

Just selle eesmärgiga olen mina koolis. Ma tahan noortega koos luua süsteemi ja õhkkonna, mis pakub neile turvalise ruumi, kus katsetada, teha vigu ja päriselt õppida õppima. Mu soov ja lootus on, et ükski minu õpilane ei jõua siis mõtteni, et ta on loll. Suuremaks sihiks on säilitada rõõm õppimisest. See tähendab, et isegi kui osa või ka suur hulk koolimaterjalist hetkeks ununeb, on inimesel ikka olemas huvi ja oskused, et see kõik endale ise selgeks teha.

Soovin õpilastega ka lahti mõtestada õppimise olemuse. Liiga palju olen näinud arusaama, et see tähendab kohustusliku, etteantud ja sageli ebahuvitava pähetuupimist. Kuid õppimine on ka uue tehnikavidina süsteemide avastamine ja uue arvutimängu kasutamine. See ei tähenda, et peaksime edaspidi ainult sellele keskenduma ja et ajalugu või eesti keel ei ole olulised. Vastupidi – minu usk on, et kui õpilased näevad, kui palju nad pidevalt õpivad ja kui oskuslikult nad seda teevad, annab see neile motivatsiooni ja usu, et nad suudavad seda teha ka teistel teemadel. Kui õpilane siis inglise keele tunnis meeleheitlikult karjatab: «Ma ei oska!», pean tal ainult paluma meenutada viimast korda, kui ta Among Us'is uue strateegia pidi looma ja talle meenub, et tegelikult ta oskab. Uut sõnavara veel mitte, aga seda õppida küll, ta lihtsalt kohandab oma lähenemist.

Ka Eesti liigub oma uuendatud õpikäsitusega kooli poole, mis rõhutab õpioskuste arengu olulisust. Õpioskused peavad looma võimaluse end pidevalt täiendada ning eduka õppimise aluseks on ka oskus end motiveerida ja juhtida. Õpetajana on minu roll nende oskuste arendamine ja iga tunniga aitan õpilastel liikuda arusaama poole, et õppimine ei ole miski, mida nendega tehakse või mis koolis maagiliselt juhtub, vaid protsess, mida nad ise juhivad, mis toimub nende sees ja mille üle on neil täielik võim. Soovige mulle selles edu!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles