Aleksei päevik ⟩ Miks ma kolisin itta ja hakkasin maakoolis õpetajaks

Aleksei Jašin, Sinimäe Põhikooli algklasside õpetaja Foto: Noored Kooli

Ütlen kohe otse ja ausalt – ma pole kunagi unistanud õpetajaks saamisest. Minu teada ma pole üldse sellisel kujul kunagi unistanud. Olen pärit Mustamäelt ning lapsepõlv ja noorus möödus paneelikas. Ema on tatarlane ja isa kohalik. Igatahes võin uhkelt öelda, et kodune keel on vene keel. Lisaks käisin venekeelses rajoonikoolis ning mul polnud õrna aimugi kelleks ma tahan saada.

Tänasest hakkab Postimehe haridusportaalis ilmuma alustava õpetaja päevik, mille autoriteks on Noored Kooli programmi 14. lennu osalejad Aleksei Jašin ja Kärt Lehis. Sarja esimeses sissekandes tutvustab Sinimäe Põhikooli klassiõpetaja Jašin oma õpetajaks saamise tagamaid. 

Tänaseks olen keelekümbluse klassiõpetaja Sinimäe Põhikoolis. Õpetan Ida-Virumaa lastele eesti keeles ja saan rääkida uhkusega, mis on minu elu suur unistus. Ma unistan päevast, kui minu kodumaa rahvas on ühtne, kui kodune keel või elukoht ei määra sinu edukust, kui meil kõigil on ligipääs ühisele kultuuriruumile. Just see unistus ja soov pani mind kandideerima Noored Kooli programmi, kolima itta ning hakkama õpetajaks kohalikus maakoolis.

Tihti küsin endalt – mis paneb mind mõtlema nii? Olen kindlal veendumusel, et vastuseks on minu elulugu. Tänu vanematele ma käisin eestikeelses lasteaias. Kui tuli aeg minna kooli, siis Eesti Vabariik hakkas piloteerima keelekümbluse programmi ning minust sai keelekümbluse laps. Hiljem jõudsin Tartu Ülikooli poliitikauuringute instituuti, mille lööklauseks oli tol ajal «mõista ühiskonda ja muuda maailma» – just see, mida ma vajasin. Riigiteaduste õppimise kõrvalt jõudsin teha sadu tunde tööd vabatahtlikuna kolmandas sektoris. Olin poliitikas ja tegin uue erakonnaga valimiskampaaniat. Töötasin noortega ja lapsehoidjana. Kõik see aitas mul mõista kes ma olen, milline on ühiskond ning lõpuks sõnastada oma elu eesmärki.

Kogu teekonna vältel mind saatsid imelised inimesed, kes olid samal ajal mu õpetajad, mentorid, sõbrad ja teejuhid. Olen lõpmatult tänulik, sest tänu neile mul on kõik vajalikud keelelised, kultuurilised, akadeemilised ja sotsiaalsed oskused, et olla edukas. Saan öelda veelgi enamat – tänu neile ma usun, et minust võib saada kes iganes, kui ma vaid tahan ja vajan seda piisavalt. Sellest kujunes arusaam, et haridusmaastikul on lõpmatu potentsiaal, kus saab näidata noortele inimestele perspektiivi ning areneda nendega koos.

Minu sõnastatud eesmärk ja missioon tundusid mulle nii ilusad, et lausa pisar tuli silma. Täna on minu esimene õpetajate päev. Esimest korda sel päeval on mingi eriline tunne, just kui täna oleksid jõulud või sünnipäev. See päev tähistab ka seda, et esimene kuu õpetajana on selja taga. Pean tõdema, et esimest korda elus teen midagi, mis on päriselt raske. Raske kõige positiivsemas mõttes. Väljakutse on oluliselt suurem, kui suutsin endale ette kujutada. Ilus elueesmärk, mis on ka raske koorem.

Kõige raskem on vist see, et minu teekond lahutas mind sõprade ja lähedastega. Kui sa oled noor ja meeletult sotsiaalselt aktiivne, siis suuremat väljakutset on raske ette kujutada. Kohtumised möödaminnes nädalavahetusel ei asenda soojust ja tuge, millega oled harjunud igapäevaselt. Loodan lihtsalt, et lõpuks harjun sellega ja see on suurepärane võimalus, kuidas areneda isiksusena.

Raske on hoomata kõiki ambitsioonikaid eesmärke, mida koolihariduse riiklik õppekava on õpetajale seadnud. Iga päev sisendan endale, et liigun koos oma õpilastega beebi sammudega eesmärkide suunas, kuid see mõte ei suuda alati rahustada. Olen Noored Kooli programmis, mis tähendab, et mul peaksid olema tugevad suhtlemis-, koostöö- ja planeerimisoskused. Samal ajal täiendan oma õpetamisega seotud teadmisi ja oskusi töö kõrvalt programmi koolitustel ja Tallinna Ülikoolis kahe järgmise aasta vältel. Enda jaoks otsustasin, et esialgu õpetan oma klassile kuidas olla hea inimene ja siis annan endast parima akadeemiliste teadmiste edasiandmisel.

Lisan siis veel ühe «on raske». Meeletult raske on ärgata iga tööpäev kell 6 hommikul ning olla see positiivsuse ja energia allikas, kes sütib oma õpilasi ja kolleege. Juba esimesest nädalast sain aru, et õpilased kohe tajuvad, kui sul pole tuju või soovi tundi anda. Sel juhul kogu õpetamise maagia kaob automaatselt.

Ja nüüd vastukaaluks – see töö on maailma parim ning jätkuvalt minu plaan A. Kõigi mainitud raskuste juures on mõned asjad, mis kingivad emotsioone ja motivatsiooni, mida sa ei unusta kunagi. Siis kui sinu noored päriselt õppisid midagi tänu sulle. Siis kui õpilaste päev on ilusam ja neile meeldib tulla kooli tänu sulle. Siis kui nad tulevad kallistama või siiralt tänavad sind, sest oled nende jaoks olemas ja alati valmis aitama, toetama ja õpetama. Kõik mainitud raskused kümnekordistavad kordaminekute väärtust ning ma ei suuda ette kujutada, milline töö maailmas pakub samaväärseid emotsioone. 

Täna võin öelda, et olen õnnelik inimene. Ootan põnevusega, mis saab minu unistusest ja eesmärgist tulevikus.